Kabuli päevik

Peatusime sügisesel Mazar-e Sharifi käigul ühe ülemaailmse abiorganisatsiooni külalistemajas. Ajades juttu moslemist töötajaga Aafrikast, saime üllatusega teada, et ta ei ole kunagi Hazrat Ali moshees käinud. "Aga ma võin näha minarette oma kontori aknast," ütles mees. Võõrastemaja asukad ei olnud kunagi külastanud ka Mazari kuulsat iga-aastast kevadefestivali nawroz'i (uue aasta) paiku, mil muusikud üle Afganistani Mazari kokku sõidavad. Otse vastupidi, siis suleti end võõrastemajja, sest "turvalisus on ju siis eriti halb".
See külalistemaja oli ümbritset kõrgete müüridega, mille otsas olid kõrgendid ja nende otsas omakorda okastraadid. Ainult katuselt võis näha, et maja asus siiski linnas. Õues polnud rohulibledki; ainult betoon - et autosid mugavad parkida oleks. Selles majas olid avarad hästisisustatud magamistoad (mille seinad olid täis käskivaid ja keelavaid silte), televiisori-ja muusikatuba, jõusaal ja köök. Personal oli hästi välja õpetatud ja kokk suurepärane.
Külalistemaja asukad näisid stressis: nad lugesid päevi oma järgmise puhkuseni, rääkisid vaimustusega oma külaskäigust kõrvalasuvasse restorani (ainult kahes restoranis oli lubatud neil käia), õhtustasid TV ekraani valgusel, kust tuli katkematult BBC uudised. Nende elu suletud taustsüsteemis näis mulle sama absurdne nagu nende arvutikasutamise reeglidki, mille esimene punkt kõlas: keelatud on igasuguse vägivalda sisaldava informatsiooni vaatamine.
Kui olin Afganistani just jõudnud, üllatasid mind vestlused võõratemajas elavate inimestega. Ühelt poolt oli tegu enesekindlate ekspertidega, kes juba esimestel päevadel Afganistani jõudes teadsid täpselt, mida siin peab tegema. Nende sõnavara koosnes sõnadest nagu projekt, demokraatia, finantseering, sooküsimused, inimõigused jne. Nad liikusid valitsusfäärides ja liigutasid miljoneid - kui mitte miljardeid - dollareid. Ja suurem osa ei olnud neist kunagi Kabulist välja saanud, et näha abistatavat inimühikut elusuuruses.
Teisalt oli tegu muserdatud seltskonnaga. Nad rääkisid omavahel katkematult tööst ka vabal ajal. Nad näisid kogu aeg väsinud, sest ei osanud siin puhata. Mõni sooritas oma õhtust treeningkäiku ahtal betoonõuel ringe tees. Vahel rääkisid nad nurkalt oma peredest, kodudest ja lastest, kes tuhandete miilide taga.
Nüüd, pea aasta hiljem, meenutan neid vestlusi teatud kummalisustundega. Tudisev vanamees, kes püüdis uhkelt loendada maid - oli Afganistan tema 143. või 144. riik? Või enesekindel skandinaavlanna, valmis käigult naistelt burkasid maha kiskuma.