esmaspäev, veebruar 26, 2007
Lastega Afganistani?
Kui kolisime eelmisel aastal võõrastemajast ära välismaalaste pessa, siis elasid meiega samal territooriumil kaks peret koos (tütar)lastega. Pole just palju välismaisid lapsi, keda Kabulis kohata võib. ÜRO rahvas näiteks ei võigi peret kaasa võtta. (Aga: meie eelmise elukoha majandaja ja juhtoinas, ÜROle töötav sakslane Fritz, oli reeglitest osavalt oma naise ja kolme tütrega mööda manööverdanud.)Välismaised Kabuli lapsed tekitavad minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on ju tore, et kogu pere koos on. Kui meie Pakistani sõprade pere täies koosseisus lõunale tuleb, unustavad täiskasvanudki laste pingevabas seltskonnas oma tööjutud ära.
Pisikeste laste eest hoolitsevad päeval kohalikud lapsehoidjad. Lastele on rajatud – vahel kamba peale – mänguväljakud, püsti pandud kiiged ja liivakastid. Meie eelmises elukohas peeti jäneseid ning lähedal elavate sõprade juures elutsesid kitsed. Kindlasti on siinsetel vanematel aega rohkem laste jaoks juba seetõttu, et vabal ajal ei ole eriti variante end lõbustama minna nö lääne kombel.
Küsimused tekivad pigem laste kasvades. Enamik neist käib nö ameerika koolis. So keskpärane õppeasutus, kus küsitakse välismaalastelt lapse kooliskäimise eest 1500 dollarit kuus. Pärast kooli – taas koju. Mäletan üht vestlust Angelie, kauni hapra 8-aastase tüdrukuga. Ta unistas tantsimisest, laulmisest…
Meie pakistanlastest sõprade perekond on kolinud Afganistani täies koosseisus. Ema Tahmina töötab koos abikaasaga Kunduzis; Andresega koos töötav vend Najeeb peab järele vaatama Kabulis koolis käiva teismelise venna ja õe järele. Ehkki Pakistan näib mulle olevat sarnase taustaga maa, probleeme jätkub ometi. Tahmina kutsutakse kooli, sest tütrel on T-särgi peal kiri või siis ebasünnis kaelusekuju – see olevat täiesti ennekuulmatu.Pole just palju kokkupuutepunkte afgaanidest ja välismaalastest laste vahel. Fritz üritas vahel afgaanidest töökaaslaste lapsi oma lastega mängima kutsuma; aga see ei näinud afgaanidele eriti meeldivat. Ehk on probleem selles, et laps oma mõtlematuses võib teha midagi sellist, mis kogu pere mõjutab? Tahmina räägib loo lapsest, kes kingib oma afgaanist koolikaaslasele piibli. Seda süütut liigutust tõlgendab afgaani perekond omamoodi. Järgmisel päeval põgeneb aastaid Afganistanis elanud pere ähvarduste eest ummisjalu USAsse .
# posted by Õnne Pärl @ 5:45 AM 
Comments:
<< Home
Ma ei kommenteeri su lugu hetkel (mida muide oli väga huvitav lugeda), aga ma tahtsin öelda, et jube tore on üles leida oma sugulane nii kaugelt (mis siis, et kogu elu oleme ühes linnas elanud).
Tervitused Andresele!
Ruth
Postita kommentaar
Tervitused Andresele!
Ruth
# posted by 
: 9:40 PM
: 9:40 PM << Home
