neljapäev, veebruar 08, 2007
Ma ei ole turist, ma elan siin
Selline mõte tabab mind heast peast, kui kesklinnast kodu poole jalutan. Miks just sellel hetkel, ei tea. Kas see, kuidas nüüdseks juba kaunis osavalt üle tee laveerin (käsi tuleb autode suunas tõrjuvalt hoida ja külma kõhuga läbi katkematu voolu endale teed rajada, juhtide suunas noogutades ja “Tashakor – aitäh” lausudes).Või hoopis see, kuidas jälgilt suitsevat potti mulle nina alla toppivale poisile käratan “Bás! Aitab!” (potist leviv kohutav hais peaks vaimusid eemale peletama, aga mul on kuri kahtlus, et välismaalased annavad sellepärast poistele raha, et need kiiremini eemale läheks).
Või, kuidas juurviljapoes tavapärast viisakusvestlust arendan: “Salam alaikum, sub baher. Khub asti? Chetor asti? Khana hairyat as?” (Umbes: rahu sinuga, tere hommikust. Kuidas elate? Kuidas käsi käib? Kas kodus on kõik korras?) Kui algul tundus pidev formaalsete viisakuste vahetamine kole tüütuna, siis nüüd tulevad tervitussõnad automaatselt keelele.
Või jalutuskäik Chicken Steetil, lõbustades ennast
saiku-baiku-nahar-stiilis (umbes: vaatan, aga ei osta ehk siis darikeelne vaste ingliskeelsele windowshopping’ule). Või möödumine hiiglaslikest prügihunnikutest tänavanurkadel, kus linna toodud kitsekari plastikaati järab. Pööramata peadki suunas, kus kükitav afgaan end vastu haisvat müüri kergendab.Olen seni arvanud, et kõige mõnusam on elada kodulinnas Tartus; juba Tallinna melu seeski tundsin end võõrana. Ja nüüd näib - ligi aasta pärast siia kolimist -, et Kabul, see va räpane ja kole suurlinn (arvatakse, et siin elab praegu ca 4 miljonit) ongi mu kodu. Kummaline.
# posted by Õnne Pärl @ 7:07 AM 
Comments:
<< Home
Hmm, kas saad selle kodutunde tekkimist seletada? Elan veidi yle aasta Kanadas ja ei ole kodutunnet. On armastan-vihkan tunne... :-)
# posted by 
: 1:34 AM
: 1:34 AM
Ja mina juba mingi 7 aastat USAs ja ka pole kodutunnet eriti vaid just seesama armastan-vihkan tunne...:-(
# posted by : 3:06 AM
: 3:06 AM
Seda on raske seletada. Algaks ehk defineerimisest: mis üldse on kodu? Lihtsalt koht, kus elada/töötada, lähedaste olemasolu või ümbritsev keskkond laiemalt või...
Loomulikult on mu päriskodu Eestis, kodu-tunne on minu jaoks seotud ühe kindla maja, kodakondsete ja naabrite, sõprus- ja töössuhete ja linnakeskkonnaga.
Ometi näib, et Kabulisse on tekkinud teine, nö kõrvalkodu. On tekkinud tunne, et ma tahan siin elada (võrdle: ma pean siin elama). Esimesed kuud Kabulis olid just seetõttu rasked, et tundsin end nagu vaakumis. Ei tööd, sõpru, kodu (keel ei paindu koduks nimetamast 8m2 ubrikut külalistemajas, kus magasime). Hirmutav keskkond, arusaamatud tavad. Peale abikaasa ei olnud ühtki pidepunkti. Kaotasin jalge alt pinna; mõtlesin mingil hetkel isegi Eestisse põgenemise peale.
Selle aasta jooksul olen vaeva näinud, et tekitada enda ümber keskkond: maja, kus tunneme mõlemad end hästi, head naabrid (meil on kodus Eestis supernaabrid ja kapten Attayee perekond on parim, keda siin endale naabriks võin soovida), töö, mõned head sõbrad. Olen ennast püüdnud harida, et saada paremini aru end ümbritsevate inimeste arusaamadest. Kabul kui keskkond on endiselt minu jaoks raske küsimus, aga et Afganistan tervikuna kui keskkond meeldib mulle, neelan Kabuli ka alla.
Kodu kui paik, kus saan elada iseenesega tasakaalus?
Loomulikult on mu päriskodu Eestis, kodu-tunne on minu jaoks seotud ühe kindla maja, kodakondsete ja naabrite, sõprus- ja töössuhete ja linnakeskkonnaga.
Ometi näib, et Kabulisse on tekkinud teine, nö kõrvalkodu. On tekkinud tunne, et ma tahan siin elada (võrdle: ma pean siin elama). Esimesed kuud Kabulis olid just seetõttu rasked, et tundsin end nagu vaakumis. Ei tööd, sõpru, kodu (keel ei paindu koduks nimetamast 8m2 ubrikut külalistemajas, kus magasime). Hirmutav keskkond, arusaamatud tavad. Peale abikaasa ei olnud ühtki pidepunkti. Kaotasin jalge alt pinna; mõtlesin mingil hetkel isegi Eestisse põgenemise peale.
Selle aasta jooksul olen vaeva näinud, et tekitada enda ümber keskkond: maja, kus tunneme mõlemad end hästi, head naabrid (meil on kodus Eestis supernaabrid ja kapten Attayee perekond on parim, keda siin endale naabriks võin soovida), töö, mõned head sõbrad. Olen ennast püüdnud harida, et saada paremini aru end ümbritsevate inimeste arusaamadest. Kabul kui keskkond on endiselt minu jaoks raske küsimus, aga et Afganistan tervikuna kui keskkond meeldib mulle, neelan Kabuli ka alla.
Kodu kui paik, kus saan elada iseenesega tasakaalus?
Imelik on jah see ilmaelu. Moldovas elades oli mul sarnaseid hetki, et elan siin. Ja ometi oli k6ik nii v2ga v2ga teistmoodi :-) Aga kuidagi normaalselt teistmoodi :-)
# posted by : 4:37 PM
: 4:37 PM
hm, mind lahutab Eestist kaheksa tuhat kilomeetrit. siiatulekust on poolteist aastat.. ja väga kodune tunne on. õigemini, jah -- mis see kodu on?
enda mõnusalt tundmine ning tegevusvabadus. kinnisvara ja tuttavaid võib ju niisamagi mitmes kohas olla, sugulaste-sõpradega saab IT-vahendeid pidi kontakti hoitud. ja nüüd on mul tunne, kahju oleks siit juunis lahkuda..
aitäh huvitava sissekande eest, Õnne.
Postita kommentaar
enda mõnusalt tundmine ning tegevusvabadus. kinnisvara ja tuttavaid võib ju niisamagi mitmes kohas olla, sugulaste-sõpradega saab IT-vahendeid pidi kontakti hoitud. ja nüüd on mul tunne, kahju oleks siit juunis lahkuda..
aitäh huvitava sissekande eest, Õnne.
# posted by : 1:36 PM
: 1:36 PM << Home
