Kabuli päevik

Eile oli riigipüha - NLiidu vägede lahkumine oli nii eriline sündmus, et seda tuleb igal aastal tähistada vaba päevaga.
Minu senises elus on olnud kolm nn Afganistani veterani: esimene oli mu õpingukaaslane geoloogia alal, hilisem poliitik. Mäletan üht õhtut, kus ta pajatas verdtarretavaid lugusid Afganistanis sõduriks-olemisest. Aastaid assotseerus see maa ainult sõnadega ”tuleb ise kiiresti reageerida või sind ennast tapetakse”.
Teisega kohtusin Tartus. Taksojuht küsis, kust kohvritega tulek ja ütlesin ausalt, et Kabulist. Sellest tuli lühike, kuid meeldejääv vestlus. Mees jõudis näidata ka arme oma kaelal. Ta anus mind võimalikult kiiresti lahkuma sellelt maalt, kus iga afgaan unistavat vaid mu kõri läbinüsimisest.
Kolmas veteran kirjutab aeg-ajalt. Tema kirjad tekitavad äratundmisrõõmu. Ta kirjutab lõhnadest, maitsetest, tuultest ja vihmadest. Ma tahaksin selle mehega kohtuda.