kolmapäev, märts 07, 2007
Aastaring Afganistanis täitunud
Homme, 8. märtsil, saab aasta esmakordselt Afganistani pinnale saabumisest. Homme loodame Tallinna lennujaamas maabuda kuuajalisele puhkusele. Et siis naaseda aprillis Afganistani taas viieks kuuks.See on olnud üks omapärasemaid aastaid mu elus. Omamoodi evolutsiooniline ka. Kui mõtlen tagasi iseendale, kes ma astusin hirmununa Afganistani pinnale aasta tagasi ja võrdlen tänase vaba olekuga – oleksin nagu teine inimene.
Eile kondasin mööda linna Dobbsiga, muusikuga New Hampshire’st. Omamoodi sümboolne, sest Dobbsiga kohtusin esmakordselt eelmise aasta märtsis. Ta mängis kontrabassi ja laulis lugusid; mina käisin kontserte pildistamas (vt. märts 2006). Nüüd on Dobbs taas Afganistanis. Ta on toonud kingituseks pille ja loodab taas lastele mängida. Dobbs oli esimene inimene, kellega koos julgesin müüride tagant välja kõndima minna ja kellega esimest korda Afganistanis mäe otsa ronisin. Nüüd hüpleme taas mudaloikude vahel päikesepaistel. Ainult et enesetunne on täiesti teine, pingevaba...
Omamoodi on see olnud karm aasta. Ainult et raskused on olnud hoopis teistsugused, kui ootasin. Kuude kaupa külmetamist talvel, silmi räsivad tolmutormid suvel, väsitavad olmemured, närvesöövad reisimised.Oleme Andresega mõlemad pikast talvest väsinud; mõtleme Eestisse-sõidust rõõmuga. Igatsen Eestis nii mõndagi. Jalutada türega Emajõe-äärsel puiesteel. Silitada meie valget pikakarvalist nurrukassi. Lesida kuumas vahuses vannivees. Hulkuda metsas. Juua sõbrannaga Odessa vahuveini. Miilustada abikaasaga käsikäes. Panna selga naiselikud riided. Hüpata otse saunalavalt jäisesse Võhandu jõkke. Sirvida raamatupoes uusi raamatuid. Vaadata vastutulijatele silma.
# posted by Õnne Pärl @ 6:13 AM 
Comments:
<< Home
armas Õnne,
ma kaalusin ka ise sel talvel, kas mitte tulla koju käima. jaanuaris sai poolteist aastat kodust ära olla, ja pole teada, kui pikalt veel: kas 6 kuud veel või 3 aastat veel või 4 aastat veel. kõik on reaalsed variandid.
imelik, et me külmetame talvel. Sina Kabulis, mina Taoyuanis. ometi elan mina subtroopikas! ja mul on toatemperatuur pool viis päeval +16'C..
inimesed on ikka imelised: nad vaatavad mulle ja Siberi venelannadele otsa ega suuda mõista, kuidas meil külm on ja miks me rõskusest toas tekkivat hallitust ei salli. "aga teil on ju veel külmem," on tüüphinnang.
oh neid asiaate küll, hiinlaseid ja korealasi ja jaapanlasi ja birmalasi ja malaisid. nad ikka ei taju, et osa inimkonnast on leiutanud keskkütte.
ja see, et saab inimestele tänaval otsa vaadata, nagu Sa kirjutasid.. mina olen kohalike jaoks imelikult suur ja valge, seda nii kasvult kui juuksevärvilt. nad isegi hüppavad mu teelt, kui juhtun poes näiteks riiulite vahel jalutama. (ühistranspodis see ei loe, seal on noormehed veel kõige ees omale kohta trügimas).
ning ma olen väsinud sellest, et ma olen kirjaoskamatu.. oh, paljugi asju veel. niiet Puhkus Kodus kulub meile kõigile ära. ise olen veel siin.
ohutut lendu!
ma kaalusin ka ise sel talvel, kas mitte tulla koju käima. jaanuaris sai poolteist aastat kodust ära olla, ja pole teada, kui pikalt veel: kas 6 kuud veel või 3 aastat veel või 4 aastat veel. kõik on reaalsed variandid.
imelik, et me külmetame talvel. Sina Kabulis, mina Taoyuanis. ometi elan mina subtroopikas! ja mul on toatemperatuur pool viis päeval +16'C..
inimesed on ikka imelised: nad vaatavad mulle ja Siberi venelannadele otsa ega suuda mõista, kuidas meil külm on ja miks me rõskusest toas tekkivat hallitust ei salli. "aga teil on ju veel külmem," on tüüphinnang.
oh neid asiaate küll, hiinlaseid ja korealasi ja jaapanlasi ja birmalasi ja malaisid. nad ikka ei taju, et osa inimkonnast on leiutanud keskkütte.
ja see, et saab inimestele tänaval otsa vaadata, nagu Sa kirjutasid.. mina olen kohalike jaoks imelikult suur ja valge, seda nii kasvult kui juuksevärvilt. nad isegi hüppavad mu teelt, kui juhtun poes näiteks riiulite vahel jalutama. (ühistranspodis see ei loe, seal on noormehed veel kõige ees omale kohta trügimas).
ning ma olen väsinud sellest, et ma olen kirjaoskamatu.. oh, paljugi asju veel. niiet Puhkus Kodus kulub meile kõigile ära. ise olen veel siin.
ohutut lendu!
# posted by 
: 10:25 AM
: 10:25 AM
Minu Tokios elav sõbranna räägib sama juttu - ta on liiga "suur" ja liiga valge ja teistmoodi. Et ta on sellest väsinud, kuidas kõik vahivad. Ja kodus on külm, kuigi praegu pidi olema juba +13C. Kui arvuti taga istub, siis teki sees ja soojapuhur puhub sooja.
Alguses käis ta tihti Eestis puhkamas. Sel aastal ei läinud, ütles, et äkki siis jääbki Eestisse. Et vahepeal Eestis käimine teeb kohanemise veel raskemaks. Aga kohaneda tuleb, sest ta mees on pere vanim poeg, kellele pärandati perekonna lillepood ja selle pidamine on mehe kohus elu lõpuni.
Kerge ei ole nii võõrastel maadel, nagu Aasia ja Lähis-Ida riigid eestlaste jaoks on. Tublid on need, kes seal ellu jäävad ja hakkama saavad :)
Postita kommentaar
Alguses käis ta tihti Eestis puhkamas. Sel aastal ei läinud, ütles, et äkki siis jääbki Eestisse. Et vahepeal Eestis käimine teeb kohanemise veel raskemaks. Aga kohaneda tuleb, sest ta mees on pere vanim poeg, kellele pärandati perekonna lillepood ja selle pidamine on mehe kohus elu lõpuni.
Kerge ei ole nii võõrastel maadel, nagu Aasia ja Lähis-Ida riigid eestlaste jaoks on. Tublid on need, kes seal ellu jäävad ja hakkama saavad :)
<< Home
