Kabuli päevik

Talvel üritame mitu korda näha legendaarset rahvussporti buzkashi'd (kitse krabamine dari k.), mida Põhja-Afganistanis ja Kesk-Aasias mängitakse Tshingish-Khaani ajast peale. See on novembrist märtsini peetav võistlus, kus võistlevad meeskonnad istuvad hobuste seljas. Eesmärgiks on saada kätte kitsekorjus ja viia see tähistatud paika. Sõidame talvisel aal mitu korda Kabuli serva platsile, kus mängijatel on tavaks koguneda. Esimesel korral on lumi liiga paks. Teisel korral pealtvaatajad küll kogunevad, aga lõpuks sõidab kohale üksik ratsanik, kes teatab, et mängijad on Panjsheris. Olen pettunud: elada Afganistanis ja mitte näha buzkashi'd....
Andrese kolleeg Steven organiseerib reedel väljasõidu: sõidame Panjsheri (viis lõvi dari k.) orgu, tadzikkide kangelase Ahmad Shah Massoudi kantsi. Kabulist võtab sõit tunde, nii et asume teele hommikul kell kuus kolmkümmend. Panjsher on tupikorg: siseneme läbi kitsa kanjoni. Hindukushist toituv jõgi pakub nüüd, kevadel, võimsat vaatepilti. Ilmselt Massoudi kultuse tõttu on orgu minev tee värskelt asfalteeritud, nii et sõit läbi ereroheliste põllusiilude on suisa lust ja lillepidu. Põldudel pakuvad silmailu valged-roosad-punased metsikud tulbid. India mogul Babur kirjutas 1506. aastal Kabuli-lähistest tulpidest oma päevikus: "Kui tulbid õitsema hakkavad, ei tea ma maailmas teist sellist võrreldavat kohta. Ma käskisin ükskord sordid ära lugeda sain 32 või 33 eri sorti."
Massoud pani Panjsheri orus vastu nii nõukogude vägedele, kes üritasid orgu vallutada ebaõnnestunult üheksal korral, kui ka taliibidele. Pealik on siia ka maetud. Kahjuks on fotodelt tuttava väikse armsa valge pühamu asemel ehitusjärgus pompöösne ehitis. Põrutame hauast esmalt mööda ja kui teed küsime, räägitaksegi meile mängust.
Buzkashi'l on kaks vormi: traditsiooniline tudabarai ja moodne, valitsuse poolt soodustatud garajal, mida mängitakse näiteks Kabuli staadionil uuel aasta (so. 21. märtsi) pidustustel. Esimese puhul võib mänguga ühineda sadu ratsutajaid. Sellist mängu Panjsheris näemegi - mängivad kaks küla üksteise vastu ja umbkaudsel hinnangul näib platsil olevat ligi sada ratsameest. Chapandazan'id (e. proffesionaalsed ratsutajad) domineerivad, aga et igamehe õigus on ühineda, näeb sabas sörkimas ka asjaarmastajaid.
Buzkashi’d peetakse jõekäärus, suurepärasel looduslikul areenil. Oleme saabunud just õigeks ajaks (kell on üheksa hommikul), mil rahvas paremaid (st kõrgemaid) plates hõivab. Eriti nutikad on roninud konteneri otsa – kust on hea ülevaade ja turvaline. Mängijad kogunevad aegapidi, puhastatakse hobuseid, poisikesed ratsutavad loomi soojaks ja aetakse juttu. Õhus on ootusärevust.
Ühel hetkel, kuidagi täiesti suvaliselt, läheb mäng hoogsalt lahti. Mehed on enda valdusse saanud peata vasikakere, nüüd tuleb sellega paarisaja meetri kaugusel ümber lipu ratsutada ja siis kriidiga märgitud ringi tagasi tuua. Kaugelt paistab ainult meeste-hobuste virr-varr räiges tolmupilves, et järgmisel hetkel hoogsalt meie poole suunduda. Uhketes mütsides-halattides võistlejad oma perudel hobustel on muljetavaldav vaatepilt, aga ohtlik. Hoogusattunud hobuseid ei saa pidama, nii et pealtvaatajatel tuleb aeg-ajalt eest ära joosta.
Vaatan ringi ja märkan ühe minibussi katusel paari meest, kes mulle viipavad. Ehkki Andresele asi ei meeldi, lähen bussini ja hõikan: “Salam! Chi al dared? Man journalist astum. Ezjoza ast?” (“Tere! Kuidas elate? Olen ajakirjanik? Kas tohin tulla?” dari k.). Saan loa ja ronin bussi katusele – lõpuks pean küll ühel afgaanil käest korraks kinni võtma - ja ei kahetse põrmugi. Ülevaade on suurepärane, samuti tunnen end nüüd turvaliselt ka siis, mil hullunud hobused meie suunas tormavad ja rahvas kahte lehte laiali jookseb.