Kabuli päevik

Reisihuviline, kes Afganistani tuleb, peaks endale väga täpselt selgeks tegema, miks ta üldse siia tuleb. Kabulis ei ole vaatamisväärsusi alles: see on lihtsalt suur räpane reostunud asum 4 miljoni elanikuga, kuhu peaks lähemal ajal Pakistanist veel mõned miljonid lisanduma.
Väljaspool Kabulit on nii mõndagi vaadata: Herat on ilus puhas roheline linn Iraani piiri ääres, Mazaris on imekaunis moshee, Bamianis vapustav loodus. Lisanduvad mitmed “aga’d”.
Esiteks, reisimine väljaspoole Kabulit on kallis. Tuleb rentida auto, ka bensiin ei ole odav. Ühepäevase väljasõidu hinnaks võiks kalkuleerida 100 dollarit.
Teiseks, reisimine väljaspoole Kabulit võib olla ebaturvaline. Ka Kabulis lõhkeb aeg-ajalt mõni pomm, aga tõenäosus olla sihtmärgi kõrval on väike. Lõuna poole pole meie üldse tükkinud. Võib sattuda valel ajal valesse kohta: saada röövitud või isegi pantvangiks võetud. Viimasel ajal on korduvalt makstud pantvangide eest suuri summasid ja see annab röövlitele kerge raha teenimise ideid juurde.
Kolmandaks, kõige tähtsam on läbisaamine kohalikega. Tuleb arvestada, et võimalus kohata inglise keelt rääkivat afgaani (va lennukis) on kaduvväike. Nii pead kas ise oskama dari keelt (põhja pool saab hakkama) või peab olema kaasas usaldatav inimene, kes aitab suhelda ja tajub olukorda.
Neljandaks, tuleb arvestada kohalikke tavasid. Pikk lohva riietus ka palaval ajal, naisterahval pearätt väga soovitav (kui naine kannab isegi maani seelikut, siis peavad pikad püksid ikka all olema), viisakus, lugupidamine. Naisterahvas peaks hoidma pilgu maas (otsavaatamist peetakse väljakutsuvaks). Tervitamisel on kindla peal minek kerge kummardus, parem käsi südamel. Kui afgaan muidugi sirutab ise tervituseks käe, võib vastu suruda. Hea oleks ära õppida tervitussõnad.
Viiendaks, reisimine Afganistanis on väsitav: teed on reeglina kehvad, liikluskultuur olematu. Lisanduvad muud ebamugavused: kasvõi tualeti probleem. Ka põhimaanteel käimlaid ei ole, puid samuti mitte. Ning teelt kõrvale astudes tuleb arvestada miinide võimalusega. Õhtuks tuleks alati öömaja leida võõrastemajas või kohaliku elaniku katuse (so ka kaitse) all. Hoiatav näide: sügisel tapeti teel Bamiani kaks saksa ajakirjanikku, kes millegipärast otsustasid telkida.
Kuuendaks: kui te arvate, et afgaanid on välismaalastest vaimustatud, siis te küll eksite. Välismaalane on kõndiv rahakott, seda eriti Kabulis, kus võõramaalast ründavad kindlasti kerjused ja lapsed maiustega. Üldiselt on afgaanid väsinud lõpututest vallutajatest (samuti “rahutoojatest”) omal maal. Reeglina on nad siiski viisakad – seda nõuab ju külalislahkuse tava –, aga umbusk on vahel suisa õhus tajutav.
PS. Abikaasa arvas, et näpunäited said liiga karmid. Loomulikult on alati võimalus käituda omal kombel. Näiteks siin käinud Rootsi rahvusvahelise arenduskoostöö minister ei suutnud aru saada, miks afgaanid temasse tõrjuvalt suhtuvad. Naisminister Gunilla Carlsson tervitas nimelt afgaane oma kombe kohaselt: mõlemale põsele musitades.