esmaspäev, aprill 23, 2007
Traditsiooniline piknik Quargha ääres
Plaanime puhkepäeval minna koos Viiuga Paghmani orgu jalutama. Hommikul selgub, et orgu sõita ei saa, sest samal päeval korraldatakse rattaralli Paghmanisse - esimest korda peale Talibani suur spordivõistlus. Tore, otsustame siis hoopis Quargha järve äärde minna.
Ehkki asume teele hommikul vara, on rahvast järve ääres juba murdu. Mõned noored poisid isegi ujuvad, lohvad puuvillased püksid jalas. Jätame auto suurele piknikualale ja võtame ette traditsioonilise jalutuskäigu ümber järve. Selgub, et seekord tuleb tunduvalt suurem ring: sügisese ajaga võrres on veetase oma 3-4 meetrit kõrgem. "Tellisetehased" st mudast plätsitud tellistehunnikud on järve äärest kadunud.
Peamisest piknikualast väljas saabub õnnis rahu. Teisel pool järve on vaid üksikud pisikesed varjualused ja nende ees müüakse - imelugu - virnade viisi õlut. Väike küla teisel pool järve elab kevadtööde rütmis: küntakse, kaevatakse ja pannakse kartulit mulda. Viiu ja Andres arendavad eespool tempot, mina jään autojuht Karimiga maha ja harjutan temaga eelmise päeva õppetükis omandatud darikeelseid lauseid. Vahepeal põikame põllule lähemalt uurima, kuidas käib kündmine võimsate sarvedega künnihärgadega.
Tagasi piknikualal, valime endale ühe tüllkardinatega varjatud - siin käivad piknikul ju terved perekonnad - varjualuse järve ääres. Reeglina hoiavad pered küll kaugematele nõlvadele: puude all on suured seltskonnad platsi võtnud. Naisi näeb seekord üldse rohkem kui eelmisel korral, mis teeb mulle rõõmu. (Hiljem selgub, et autojuht Karim laeb õhtupoolikul terve oma pere - naise ja 5 last - autole ja toob nad samuti järve äärde piknikule)
Suured kalad, kellele piknikulised loobivad leiba, löövad kutsuvalt sulpsu. "Moi dora?" (Kas kala on? dari k.) küsin telgipidajalt. On, vastab mees. Paraku selgub, et küll ainult järves imetlemiseks. Puhkame siis patjadel jalgu ja joome teed, kuni lambaliha valmis küpsetatakse. Üksikud afgaanid lobistavad vees, lõbusõidupaat tuiskab mööda, kaugemal kilgatakse vesiratastel. Vaade järvele ning lumistele mägedele on kaunis, ometi hakkab peagi tüütama lõputu kerjuste ja kaubapakkujate rodu. Ei möödu minutitki, mil keegi kardina taha ei poe ja midagi välja lunida ei püüa. Otsustame, et järgmisel korral läheme tühjale vastaskaldale, kuhu massid veel jõudnud ei ole.
Ehkki asume teele hommikul vara, on rahvast järve ääres juba murdu. Mõned noored poisid isegi ujuvad, lohvad puuvillased püksid jalas. Jätame auto suurele piknikualale ja võtame ette traditsioonilise jalutuskäigu ümber järve. Selgub, et seekord tuleb tunduvalt suurem ring: sügisese ajaga võrres on veetase oma 3-4 meetrit kõrgem. "Tellisetehased" st mudast plätsitud tellistehunnikud on järve äärest kadunud.
Peamisest piknikualast väljas saabub õnnis rahu. Teisel pool järve on vaid üksikud pisikesed varjualused ja nende ees müüakse - imelugu - virnade viisi õlut. Väike küla teisel pool järve elab kevadtööde rütmis: küntakse, kaevatakse ja pannakse kartulit mulda. Viiu ja Andres arendavad eespool tempot, mina jään autojuht Karimiga maha ja harjutan temaga eelmise päeva õppetükis omandatud darikeelseid lauseid. Vahepeal põikame põllule lähemalt uurima, kuidas käib kündmine võimsate sarvedega künnihärgadega.
Tagasi piknikualal, valime endale ühe tüllkardinatega varjatud - siin käivad piknikul ju terved perekonnad - varjualuse järve ääres. Reeglina hoiavad pered küll kaugematele nõlvadele: puude all on suured seltskonnad platsi võtnud. Naisi näeb seekord üldse rohkem kui eelmisel korral, mis teeb mulle rõõmu. (Hiljem selgub, et autojuht Karim laeb õhtupoolikul terve oma pere - naise ja 5 last - autole ja toob nad samuti järve äärde piknikule)
Suured kalad, kellele piknikulised loobivad leiba, löövad kutsuvalt sulpsu. "Moi dora?" (Kas kala on? dari k.) küsin telgipidajalt. On, vastab mees. Paraku selgub, et küll ainult järves imetlemiseks. Puhkame siis patjadel jalgu ja joome teed, kuni lambaliha valmis küpsetatakse. Üksikud afgaanid lobistavad vees, lõbusõidupaat tuiskab mööda, kaugemal kilgatakse vesiratastel. Vaade järvele ning lumistele mägedele on kaunis, ometi hakkab peagi tüütama lõputu kerjuste ja kaubapakkujate rodu. Ei möödu minutitki, mil keegi kardina taha ei poe ja midagi välja lunida ei püüa. Otsustame, et järgmisel korral läheme tühjale vastaskaldale, kuhu massid veel jõudnud ei ole.
Comments:
<< Home
Meil siin Postimehes oli mõned päevad tagasi uudis, et vaid 70km Kabulist peetakse suuri lahinguid. Hakkasin juba muret tundma, kui päevikusse polnud sissekannet tulnud, aga nüüd näen, et peate piknikku ja mingitest lahingutest pole juttugi.
Postita kommentaar
<< Home