Kabuli päevik

Mäletan siiani oma esimest välismaist söömaaega laeva pardal rootsi lauas. Päris paljudel lugejatest võib olla sarnane kogemus ajast, mil piirid lahti läksid ja esimest korda välismaale pääses. Ilmselt pakkusin kaunis kummalist vaatepilti, kui püüdsin kõike head-paremat sisse ahmida.
Reedel otsustame Andresega minna einestama Serena hotelli buffelauda. Usun, et seekord mahustan vähem toitu, aga siiski ebaviisakates kogustes. Pistan kõike, mis vähegi isuäratav näib: eri sorti kala, värsket sinki, mangokastmes kana, grillitud juurvilju, jäätisega kuuma kooki. Kui olen enda arust lõpetanud söömise lõpetanud, juhib Andres tähelepanu nurgas asuvale sushi-letile. Selgub, et minu kõhus jätkub veel ruumi sushile ja hiidkrevettidele.
Söök on kallis - 30 dollarit nägu - aga sedakorda ka oma hinda väärt. Oleme esimest korda Kabuli kõige luksuslikumas hotellis; tunnen end siin täieliku võõrkehana. Minu jaoks on see kontekstiväline koht, kus ülikonnastatud siledad mehed oma ärijutte vestavad ja läänelikes riietes daamid minu kohalikku riietusstiili (meie majast Serenani on umbes tunniajane jalutuskäik) põlglikult mõõdavad. Serena kohta sobib Kabuli konteksti hästi sõna fake (võlts). Samas konteksis kasutatakse sõna fake Islamabadi kohta Pakistanis. St neil kohtadel ei ole ümbritsega reaalsusega suurt pistmist.
Olen viimasel ajal kaunis töine olnud - püüan iga päev kirjutada jupikese Kunduzi reisist. Samal ajal toimetan meilitsi üht Eesti teadust populariseerivat ajakirja - Biotech Estonia -, mis ilmub kord aastas.
Afghan Telekom on viimasel ajal uuendusi sisse viinud, mis on teinud elu keeruliseks. Nimelt töötas esimesed pool aastat internet suhteliselt hästi (maksime hiljem vastavalt arvele). Nüüd on siis uus süsteem, kus peame telefonikaarte ostma ja neid laadima (laadimissüsteem ei tööta, st pean mobiiliga helistama ja kõik numberid kaardilt ette lugema). Viimati tegin ettemaksu reedel, aga internetist pole haisugi. Täna olen taas Andrese kontoris - ega see pereliikme kaasatulek hea lahendus ole. Olen nagu vaikne hiireke sisse seadnud ja loodan, et võimalikult vähesed mu siinolekust märkavad.
PS. Fotod on kohalike mõistes tipprestoranist Shar-e Naw's, kus me koos Andrese kontori afgaanidest töötajatega õhtust söömas käisime.