Kabuli päevik

Laseme end Karimil Gulbaghi viia. Puhkepäeviti võib tajuda linna ääres nii sisse- kui ka väljavoolu: lapsed on kuhjatud autakastidesse, pered pressivad end taksodesse (naised kägarduvad kükakil tagaossa). Piknikupaikade läheduses tatsutakse ka jala, kandes vaipu, väikest gaasipliiti jt piknikutarbeid seljas. Linna sõitvad naised aga ootavad tee ääres bussi, piduriietes lapsed klanitud ja säravvalged pitsidega ääristatud püksid burka alt välkumas.
On kõige rahvarikkam kord selles hiiglaslike puudega metsikuks kätte lastud varjulises aias, mis kord kuningapojale kuulus. Jalutame ümber pargi, mis on täis palli mängivaid noori mehi ning piknikut pidavaid perekondi. Isegi üks kiik on hiiglasliku puu okste külge kinnitatud ja naised ootavad kihistades oma järjekorda, mil saab looride lehvides puulehtedesse tuisata.
Karim jutustab meile oma unistusest - osta linnavalituseslt lapike maad Kabulis. Õnneks paistab ta olevat taandunud oma eelmisest unistusest, põgeneda illegalina koos perega mingil moel Euroopasse. Mõningase arvutamise järel jõuame tulemuseni, et ruutmeetri eest äärelinnas küsitakse 6 dollarit. Aga see on siis tõesti paljas maalapp, kuhu Karim peaks vastavalt tavale müüri ümber ehitama, kaevu rajama ja hiljem ehk kunagi ka maja ehitama. Siinsamas Gulbagh'iski mäletan eelmisest aastast müüridega piirnevaid tühje maa-alasid, kuhu nüüd majad kerkivad.
Olen tänulik Karimile, kes meie peale oma väärtuslikke puhkepäevi kulutab. Mulle meeldiks kutsuda ta mõnikord piknikule koos terve oma perega (vahel võtab kaasa oma lapsi meiega jalutama), aga kohalikke tavasid arvestades - minu abikaasa kui võõras mees seltskonnas - on see suhteliselt lootusetu üritus.
Karim on olnud seni minu kõige tihedam ja otsesem kokkupuude nö tavalise afgaaniga: üks vend sai surma juhuslikust raketitabamusest pere enda kondiitripoes, teine hukkus võitluses. Kolmas vend - Andrese varasem autojuht naerusuine Puhhi meenutav Mussa - oli mudjahedin.
Särtsaka olekuga naine (olen temaga kohtunud kord Karimi sugulase pulmas), kellel on terviseprobleemid, mille ravimisest Indias ta unistab. Viis last, kelle koolitamisega Karim kurja vaeva näeb. Nö tavakoolist saadab haridus on nii kehv, et Karim otsustas panna vanemad lapsed erakooli. See osutus aga nii kulukaks, et lõpuks otsustas ta ikka ainult poja erakooli panna; tütred (eriti vanem tütar pidi tubli õppija olema) jäävad tavakooli edasi. Ta näib tundvat kahetsust, et majanduslike olude sunnil eelistama mõnd last teisele.
Mulle näib, et Karim esindab moslemit parimas mõttes: perele andunud, lastest hooliv, korralike eluviisidega, kannatlik meie kui oma maa külalistega. Loodetavasti ei teki kunagi situatsiooni, kus ta peab valima meie (reetmise) ja raha vahel.