Kabuli päevik

Mu tuttav britt Rory Stewart märgib, et kui muud rahvad seostavad kohad kaunite poeetiliste legendidega, siis afgaanidel kipub alati seos olema surmaga seotud. Tõsi ta on. Andres ütleb eilsel väljasõidul äkki meie autojuht Karimile, kui ta järjekordset kolelugu pajatab: “Karim, sinu lood on alati kellegi surmast.” Samas, on see mõni ime, kui igas peres on mõni pereliiige hukkunud taliibi või mudjahediini või raketitabamuse läbi või mingil muul vägivaldsel moel?
Teeme väljasõidu Paghmani jõe äärde, kuhu kuningas Amir Habibullah (1901-19) laskis püstitada oma suvepalee. (Paghmani hiilgeaegadest on fotod fotoalbumis aastast 1925). Nancy Hatch-Dupree kirjeldab kolmkümmend aastat tagasi võluvat küla terassaedade, kohviku, purkskkaevude ja villadega. Ta soovitab parkida auto ja minna jalutama kuulsatesse Pahgmani jõe äärsetesse kirsipuuaedadesse. Kirsse kasvatatakse siinkandis juba kuningas Baburi aegadest alates 16. sajandist ja siinsed kirsid olevat olnud eriti hõrgutavad.
Paraku on käinud lahingud Paghmanis aastaid. Kaunitest villadest on alles rusuhunnikud ja aedadest terrassid. Vaid keset küla seisev kuningas Amanullah (1919-29) triumfikaar meenutab kummalise rudimendina kadnud hiilgust.
Esimest korda sattusime siia ühel jahedal märtsikuu hommikul enam kui aasta tagasi, kui üksik teemeister meid kuuma joogiga rõõmustas. Nüüd, reedesel varahommikul, sõidame taas autotee lõppu ja märkame üllatusega, et kõik puudealused on täis istumisplatsikesi ja kebabivalmistamise kohakesi. Käivad ettevalmistused reedese külalistetulva vastuvõtuks.
Seekord on meil kaasas – lisaks autojuht Karimile loomulikult -, ka väsimatu jalutaja Viiu ning tema Jalalabadis töötav sõbratar Inger. Marsime mööda Paghmani jõge ülesvoolu. Sellest tuleb imepärane jalutuskäik: juba järgmise mäenurga taha kadudes saavad põllud otsa ning kaovad ka nähtava asustuse märgid. Jõesäng aheneb ja mägedest allupurskuv vesi pakub metsikut vaatepilti. Kabulis kimbutab meid taas tolm; siin on õhk kristallselge ja jõevesigi joomiskõlbulik. Mõned korrad ületame ka kitsaid sillakesi – paras harjutus mööda paari kõrvu asetatud palgikest kõndida, kui all käib lainetemöll.
Kohtame vaid üksikut kuchi (rändrahva hõimu liige) noormeest, kes – ilma püksata, särgis - hiiglasliku haisva riidehunniku juures konutab, raadiot kuulab ja üksikut kana valvab. Kuchi naisi kohtame hiljem piknikupaigas, kus nad nüri järjekindlusega piknikuliste juures kerjamas käivad.
Rahulolevana piknikupaika naasnud, üllatab meid rahvamass: autoparklagi on kaootiliselt täis pargitud, nii et kardame end tupikusse jäänud olevat. Õnneks manööverdab Karim hiljem auto osavalt siiski välja. Vallutame jõe ääres ühe peretelgi ja laseme rahulolevatena kebabil hea maitsta. Lapsed mängivad vee ääres, noormehed taovad palli, mehed külitavad vesipiipu suitsetades. Kaugemal puude all paistab ka vaibal naisi istumas ja omavahel vadistamas.
Ühesõnaga, just selline hommikupoolik, mille nimel ma olen nõus Kabulis elama.