Kabuli päevik

Jõudsin üleeile õhtul tagasi. Olin nii väsinud maasturiga ringiloksumisest, et ei jõudnud miskit kirjutada. Kabuli kodu tervitas mind õitsvate roosiklumpide, ohjeldamatu aiakujunduse (abikaasa arvab, et peremees pretendeerib mõnele "kauni aia" konkursile) ja ... elektrivabade päevadega. Nii et täna tulin Andrese kontorisse tööd tegema.
Sõit läks hästi. Mul vedas ka ilmaga - Kunduzis oli kogu aeg jahe ja isegi vihmane ilm. Väga haruldane, aga minu ratastel mustlaseelu tegi see küll lihtsaks. Esimesel päeval külastasin Kunduzi provintsis Aqtepa küla (sama paika, kus käisin novembris); teisel päeval sõitsin Kunduzi provintsis Khanabadi lähistel mägedesse vaatama, kuidas edeneb uute pistaatsiametsade rajamine; kolmandal päeval vaatasin ringi Baghlani provintsis ja kohtusin külavanematega; neljandal päeval läksin Takhari provintsi väikestesse küladesse noorukeste puude istandusi vaatama ja külastasin imeilusas paigas asuvat taimekooli. Kirjutan lähemalt siis, olen Landell Millsile lood valmis kirjutanud. Võtab aega ka fotosid selekteerida ja peas segadust korrastada.
Seekordne reis tagasi möödus viperusteta. Kunduzi kandis on esimene viljasaak valmis, jõgede vesi on kõrgseisus ja pakub võimast vaatepilti. Peatusime Doshis ja sõime kohalikus restoranis (nö sakstetoas, sest minu juuresolek ei ole suures söögisaalis aksepteeritav). Ostsin suure lehtedest punutud korvitäie hõrke mooruspuumarju Khenjanis, kus maantee ääres puuvilju müüvad lapsed iga autot suisa ründasid. Salangist üleminek oli seekord muljetavaldav: praegu on mägedes palju lund. Nägime mitmeid veoautosid, mis lund alla Kabulisse transportisid; see olevat tulus äri. Kabuli suunal on suurvesi palju pahandust teinud - pea ühtki sildadest ei ole enam alles; kaldad on lõhutud ja vahel isegi osa maja allavoolu läinud. Positiivse poole pealt rõõmustas mind, et kogu tee ulatuses on nüüd uued elektriliinide mastid püsti. Nii et on tõesti ehk lootust, et järgmisel talvel Afganistani valitsus Tadzikistanist elektrit importima asub.