neljapäev, mai 31, 2007
Plahvatus
Mõned nädalad tagasi taban end
juurdlemast, mida ma siin riigis õieti teen. Ja miks ma siin elan. See on kummaline tunne; vaadata ennast kõrvalt huvi ja uudishimuga, nagu uurides tundmatut loomakest. Ma ei saa põrmugi targemaks. Ainus, mis ma suudan tajuda, on see, et ma lihtsalt voolan kusagile. Pole aimugi, kuhu suunas vool viib, aga esialgu lihtsalt loksun kaasa. Vahel näib, et lainetes on mõnus ulpida. Vahel tahaksin vastuvoolu ujuda, aga sellest soovist ei näi olevat suurt tolku.
Paar päeva tagasi väidab mulle Afghan Telekomi naissoost klienditeenindaja, et meie internet
ei tööta - eelmistel päevadel on mulle öeldud, et on tehniline probleem -, sest oleme teenuse eest kõvasti võlgu. Juba väide iseenesest on ebaloogiline, sest Telekom on läinud üle ettemaksuga kaardisüsteemile ja viimane arve on aprillis makstud. Kaotan kannatuse ja käitun nii, nagu ei tohiks kunagi käituda – eriti Afganistanis. Hakkan karjuma. Vapper naisteenindaja helistab mõne tunni pärast uuesti ja palub mul tulla peakontorisse arvete osakonda asja klaarima.
Vantsin tund aega läbi Kabuli kesklinna kommunikatsiooniministeeriumisse, kus Afghan Telekomi kontor asub. Pool tundi läheb aega, et leida õige tuba ja inglise keelt oskav inimene.
Noormees nimega Muhammad (visiitkaardil tarkvaraspetsialist) osutub asjatundlikuks. Ta prindib mõningate raskustega – selle suures kontoris on ainult üks printer, mille tahmakassett on tühi, nii et Muhammad peab iga lehekülje järel kassetti koputama – kõik arved ja samuti kasutuse väljavõtted. Istume pead koos ja arvutame kulusid-tulusid kokku. Tuleb välja, et vastavalt arvepidamisele oleme tõesti veidi võlgu. Nimelt on sel kevadel internetiühendus kehva kvaliteediga, vahel login sisse kümme korda, aga raha tiksub automaatselt ka nende minutite eest, mil mingeid andmeid ei liigu. Muhammad soovitab mul maksta nende esinduses ära võlg, pluss teha suuremas summas ettemaks, nii et kaartidega ei peaks jamama.
Otsin üles esinduse, teen ettemaksu ja tuigun rahulolevalt läbi liiklusummikute ja meeletu vinguhaisu koju tagasi. Olen raisanud ära terve ennelõunase aja. Mõne aja pärast üritan kasutada internetti, aga see ei tööta. Helistan esindusse. Miski plahvatab mu sees, kui taas “tehniline probleem” vastatakse. Peaksin tööle pühenduma, aga olen täiesti endast väljas. Istun maha, üle keha värisedes, ja lihtsalt ulun.
Edasi käitun täiesti mitte endale omaselt. Korgin keset päist päeva lahti ühe meie kallite külaliste tarbeks varutud veinipudelitest ja istun veiniklaasiga teleka ette. Leian kanali, kust tulevad kerge absurdimaiguga Briti sarjad. Kui Andres töölt koju jõuab, olen juba mõnusalt sapsus ja itsitan omaette. Ah jaa, internet - seegi saabub järgmiseks hommikuks.
juurdlemast, mida ma siin riigis õieti teen. Ja miks ma siin elan. See on kummaline tunne; vaadata ennast kõrvalt huvi ja uudishimuga, nagu uurides tundmatut loomakest. Ma ei saa põrmugi targemaks. Ainus, mis ma suudan tajuda, on see, et ma lihtsalt voolan kusagile. Pole aimugi, kuhu suunas vool viib, aga esialgu lihtsalt loksun kaasa. Vahel näib, et lainetes on mõnus ulpida. Vahel tahaksin vastuvoolu ujuda, aga sellest soovist ei näi olevat suurt tolku.Paar päeva tagasi väidab mulle Afghan Telekomi naissoost klienditeenindaja, et meie internet
ei tööta - eelmistel päevadel on mulle öeldud, et on tehniline probleem -, sest oleme teenuse eest kõvasti võlgu. Juba väide iseenesest on ebaloogiline, sest Telekom on läinud üle ettemaksuga kaardisüsteemile ja viimane arve on aprillis makstud. Kaotan kannatuse ja käitun nii, nagu ei tohiks kunagi käituda – eriti Afganistanis. Hakkan karjuma. Vapper naisteenindaja helistab mõne tunni pärast uuesti ja palub mul tulla peakontorisse arvete osakonda asja klaarima.Vantsin tund aega läbi Kabuli kesklinna kommunikatsiooniministeeriumisse, kus Afghan Telekomi kontor asub. Pool tundi läheb aega, et leida õige tuba ja inglise keelt oskav inimene.
Noormees nimega Muhammad (visiitkaardil tarkvaraspetsialist) osutub asjatundlikuks. Ta prindib mõningate raskustega – selle suures kontoris on ainult üks printer, mille tahmakassett on tühi, nii et Muhammad peab iga lehekülje järel kassetti koputama – kõik arved ja samuti kasutuse väljavõtted. Istume pead koos ja arvutame kulusid-tulusid kokku. Tuleb välja, et vastavalt arvepidamisele oleme tõesti veidi võlgu. Nimelt on sel kevadel internetiühendus kehva kvaliteediga, vahel login sisse kümme korda, aga raha tiksub automaatselt ka nende minutite eest, mil mingeid andmeid ei liigu. Muhammad soovitab mul maksta nende esinduses ära võlg, pluss teha suuremas summas ettemaks, nii et kaartidega ei peaks jamama.
Otsin üles esinduse, teen ettemaksu ja tuigun rahulolevalt läbi liiklusummikute ja meeletu vinguhaisu koju tagasi. Olen raisanud ära terve ennelõunase aja. Mõne aja pärast üritan kasutada internetti, aga see ei tööta. Helistan esindusse. Miski plahvatab mu sees, kui taas “tehniline probleem” vastatakse. Peaksin tööle pühenduma, aga olen täiesti endast väljas. Istun maha, üle keha värisedes, ja lihtsalt ulun.Edasi käitun täiesti mitte endale omaselt. Korgin keset päist päeva lahti ühe meie kallite külaliste tarbeks varutud veinipudelitest ja istun veiniklaasiga teleka ette. Leian kanali, kust tulevad kerge absurdimaiguga Briti sarjad. Kui Andres töölt koju jõuab, olen juba mõnusalt sapsus ja itsitan omaette. Ah jaa, internet - seegi saabub järgmiseks hommikuks.
# posted by Õnne Pärl @ 5:58 AM 
Comments:
<< Home
Tegelikult peaksin hoopis õnnelik olema, et üldse mingi interneti võimalus on, mitte virisema.
Aga vahel tuleb lihtsalt väsimus peale, kui probleemist kuidagi kohe jagu ei saa.
Aga vahel tuleb lihtsalt väsimus peale, kui probleemist kuidagi kohe jagu ei saa.
Eks see võõrsil elamine (pealegi sellises naise jaoks ikkagi piiranguid seadvas keskkonnas - pead oma käitumist pidevalt kontrollima ja valvama) ikka on päris tugevaks stressoriks ja väsitab omajagu. Mu perekond ka puha maailma mööda laiali ja leiavad ikkagi, et kõige lõõgastunum enesetunne on neil Eestis viibides. Harjumuse asi ilmselt. There's no place like home. :)
Your blog keeps getting better and better! Your older articles are not as good as newer ones you have a lot more creativity and originality now keep it up!
Postita kommentaar
# posted by 
: 9:23 AM
: 9:23 AM << Home
