Kabuli päevik

Näib, et homme hommikul stardin taas põhja poole, Kunduzi. Sedapuhku üksinda ja - ime küll - tööle. Mõned nädalad tagasi külastas meie kodu abikaasa tööandja Landell Millsi omanik Michael, kes oli Afganistanis käimas. Olin kaunis põnevil - miks peaks ühe eduka Briti firma omanik meile õhtusöögile tulla tahtma?
Michael tundis siirast huvi mu fotode vastu ja mainis, et on lugenud mu ingliskeelset päevikut internetis (vahel tõlgin mõned eestikeelse päeviku lood ja panen Kabul Diary nime all üles). Ta pakkus välja idee, et võiksin teha nende firmale samas laadis tööd. St pidada aeg-ajalt kahe projekti kohta päevikut. Andres töötab Kabulis loomade tervise edendamise projekti raames; firma teine projekt on seotud Kunduzi jõe piirkonnaga. Niisiis võiksin teha pilte ja kirjutada lugusid sellest, mida nägin. Firma saaks kasutada materjali erineval moel: teha Afganistani projekte tutvustava broshüüri, kasutada fotosid projektide esitlustel või panna päevikud üles veebilehele.
Mulle tundub idee toredana. Ja mitte ainult seetõttu, et mulle isiklikult tööd pakutakse - sellisel tasandil mõtlemine on ikka kaunis uudne. Väga vähe liigub Afganistani kohta isikliku vaatenurgaga infot; ikka kuivad arvud, doonorite ja ministeeriumite nimed.
Paar päeva tagasi selgus, et Kunduziga tuleks alustada kohe, sest tammide ehitamise-kanalite rajamise hooaeg on kohe-kohe läbi saamas. Olen Kunduzi projekti juhi Jellega käinud sügisel korra Aqtepa külas kaasas: veemeistri valimisel ja vaatamas kohta, kuhu kavatseti tammi rajada. Nüüd oleks siis unikaalne võimalus sõita taas Kunduzi kandi küladesse oma silmaga arenguid kaema.
Ma ei tea, kuidas internetiga lood saavad olema. Loodetavasti saan mõne lõigu siiski edastada. Aga kui mitte varem, siis hiljemalt nädala pärast olen tagasi Kabulis ja siis saate kindlasti sõidust lähemalt kuulda.