Kabuli päevik

Ühel päeval tuleb mulle autoga järele afgaanide seltskond. Vastavalt juhistele leiavad nad üles tupiktänava ja koputavad väravatele. Kas siin elab Õnne-nimeline välismaalane? Ei ela siin mingeid välismaalasi, vastatakse kõikjalt; ka meie peremehe kodakondlased (meil on afgaanidega küll üks aed, aga oma jalgvärav sissekäiguks). Mehed helistavad ja kurdavad, et on ilmselt vales kohas. Ei ole, veendun väravat avades. Miks see olukord nii hinge läks? Ehkki kõik viis majapidamist teavad kindlasti, et siin elame - iga päev õnnestub tänaval kellegagi viisakusväljendeid vahetada - salati meie elupaik maha väljaspoolt tulijatele.
Viimane kuu aega on meie väike õu kaunis rahvarikas olnud. Nimelt on peremehele saabunud üle maailma sugulasi külla, kes end mõnusasti sisse seadnud. Enamuse majasviibivate sugulaste nimesid ei teagi, aga aeg-ajalt tulevad ette huvitavaid jutuajamised Sacramentos elava Sherifaga, kes lahkus Afganistanist 1965. aastal. Ei ole kerge tulla tagasi maale, mida mäletad rahumeelse ja kaunina. Lisaks ootavad kõik siinsed sugulased, et neid toetatakse. Alati jagab afgaanitar laiali kõik raha, mis kaasas on, aga raskem on moraalse toetusega. Need lood, mis ma siin kuulen, on nii hullud, et lahkun lõpuks alati täielikus depressioonis ja süütundega, kurdab Sherifa.
Ühel päeval küsin peremehelt ettevaatlikult, kauaks külalised siia jäävad. Ei tea, ma ei saa ju otse küsida, vastab peremees. Mõned päevad hiljem ta siiski ütleb, et sugulased peatuvad tema majas juunikuu lõpuni. Külalislahkuse tavad Afganistanis on täiesti erilised, vähemalt meie euroopalike traditsioonidega võrreldes. Külaline tuleb vastu võtta, teda sööta ja majutada. See on traditsioon, mis mind taas sügavalt liigutas, kui käisin Põhja-Afganistani väikestes külades. Talumehed kutsusid alati teed jooma ja afgaanist insener mu selja taga sosistas: need inimesed siin on väga vaesed, ära palun nõustu. Nii et reeglina tuleb tänada ja pakkumine korduvalt tagasi lükata.
Jõuame Bamianist tagasi kolmapäeval; vahepeal ilmselt internetti ei pääse. Ongi tore, siis ei jõua minuni avaldatud arvamusloost inspireerit kurjad kirjad. Eks teisitimõtlemine ole läbi aegade karistatav olnud. Tagasi jõudes tahan ka oma võla lugejate ees ära klaarida: püüan üles laadida Kunduzi külaelu reportaazhi - see sai hiilgapikk ja pilte ka palju.