pühapäev, juuni 24, 2007

 

Surmast

Ükskord pidi see juhtuma, et mõni eestlane siin surma saab.
Seekord kaks sõdurit, järgmine kord võib-olla mina.
Elades Afganistanis, olen hakanud selgelt tajuma, et surm võib tabada igal ajahetkel. Nagu ka Eestis, muide. Ainult et kodus ma selle peale eriti ei mõelnud. Kujutan ette parastajate laviini juhul kui ise surma saama peaksin: ise nad sinna ronisid, said mis tahtsid. Täiesti õige, vabatahtlikult - tööle - me siia tulnud oleme. Nii et kedagi süüdistada polegi.
Olen Afganistanis hakanud surmale mõtlema kaunis rahulikult. Osa turvalisusest on enda teha - terve mõistus ja intuitsioon olukordade kaalumisel -, aga oma osa mängib siiski pime juhus. Või õnn. Või saatus, nimetage seda kuidas iganes. Ronisime veebruaris Bala Hissari kindluse lähedal mäkke. Mõni aeg hiljem astus samas keegi miini otsa ja sai viga.
Kurb, et hukkusid demineerimismeeskonna mehed. Avaldan kaastunnet.

Comments:
Suremisel on kaks vaieldamatut reaalsust - üks on surma fakt, teine aga inimese meele reaalne olukord. Õhtumaadel mõeldakse enam surmast kui faktist - ja materialistlikus võtmes on surm sellisena kõige elimineerija ja lõpetaja - teatavas olukorras ka ülemäärase vaeva lõpetaja ja vaevast vabastaja.

Religioosne vaade aga ei pea surma kui fakti, kui sündmust veel vabastajaks, vaid seab primaarseks inimese enese meele seisundi suremisel. Tuleb tagada surijale võimalikult hea meele olukord suremisel. See on tähtsam kui kõik muu, tähtsam kui surm ise.

Me peaksime õppima mõtlema surmast oma meeleseisundit esmaseks pidades - on meie meel selge, korras, puhas, plekita? Nii küsiks budist, ja selle oma meele olukorra poole ka budist püüdleks.

Kristlane peaks samamoodi surmas soovima endale oma meele selgust ja puhtust, kuid erinevalt budistist peaks kristlase meel olema mitte lihtsalt puhas, tühi ja plekita, vaid selles olekus üheselt orienteeritud Jumalale. Jeesuse meel ristil surres oli orienteeritud Jumalale.

Ka kaasaja budistlike õpetajate soovitus on samalaadne sellega, mida kristlus õpetab - et surma hetkel mitte lihtsalt ei püütaks oma meelt tühjendada, vaid tehtaks enam – ka mõeldaks inimese pääsemist toetava kõrge vaimolendi peale, olgu selleks siis Avalokitešvara, Maitreya või Buddha.

Budistid, õpetades lääne inimesi surma suhtuma, soovitavadki tavaliselt kujustada endale mitte lihtsalt mingit ebamäärast "eimiskit", vaid seda kõrget olendit, keda on peetud oma elus kõige olulisemaks ja vaimseks autoriteediks - näiteks Jeesust, Mariat või ka pühakuid, või ka oma maiseid autoriteetideks olnud õpetajaid - see pole vastuolus budistide arusaamadega.

Kui nn. traditsioonilisel budistil - selle "eimiskina" kirjeldatava nirvaana-oleku taotlejal - puudub isikustatud subjekt, kellele toetuda oma surma hetkel, kellele olla orienteeritud ning kellelt abi oodata, siis kristlasel on selleks isikuks tavaliselt Jeesus või Jumal-Isa.

Meele seisundi esmaseks pidamine surmas ütleb tegelikult aga, et nagu kehalise kannatuse puudumine, nii ka kehalise kannatuse olemasolu polegi tegelikult suremisel sedavõrd oluline. Teatavatel tingimustel võib keha kannatus suremisel olla just inimese orientatsiooni mobiliseeriv tegur – täpselt nagu eluski on sageli just valu ja kannatus see, mis meid sunnivad paremaid lahendusi otsima ja neile keskenduma. Sama surma kohta – teatav kannatus võib saada suremisel oskajale väga tõhusaks vahendiks tema vaimsel tõusul. Hea on suremisel kannatusi vältida, kuid see reegel pole absoluutne. Oskajale võib suremisel ka tema kannatusest kasu olla.

Suremine ongi suur oskus, mida õpitakse juba eluajal, isegi terve elu. Kahjuks meie ilmalik maailm tahab oskust surra taandada lihtsalt füüsilisele lakkamisele. Kuid see on surma kõige pindmine ja kõige välisem - aineline külg.

Sõjamees peaks enne lahingusse minemist oma meele puhastama. Selleks võib mediteerida, kuid parem on otseselt palvetada - olla osaduses Jumalaga ja seeläbi lasta Jumalal oma meel puhastada, korrastada ja selgitada. Siis ollakse oma meeles valmis ka lahingus surema. Sõjamees mingu lahingusse Jumalaga, olgu lahingus Jumalaga - see on talle parem kui surra Jumalata.
 
Järg:

Religioonide vaatepunktist on surres oluline vaid surija meele olukord – meele selgus, puhtus, harmoonilisus, tasakaal, tühjus. Seda on väljendatud näiteks tuntuimas surma käsitlevas raamatus - Tiibeti Surmaraamatus, tegelikult aga igas religioosses traditsioonis. Budistidel on väga levinud palve, milles kõrgetelt Bodhisattvatelt palutakse vaid ühte: kerget ja piinadeta surma. Ja piinade all mõeldakse võrdselt nii kehast tulenevaid kui meelest enesest tulenevaid häiritusi.

Puhas, tühi meel, vaba kõigist vaevustest ja soovidest, on parim olukord suremiseks. Mida enam on surma eel meel häiritud kas keha piinadest või meele enese vastuoludest, seda ebasoovitavam on lahkumine siit ilmast ja sellise meelega.

Sel põhjusel pühenduvad kõik religioonid sellele, et kõrvaldada surijalt nii tema keha kui meele vaevad - et ta võiks minna rahus, ja minna oma loomulikul teel oma puhta meelega.

Meie arusaam nn. "heast surmast" siin ja täna on aga sootumaks vastupidine - me ei oska ega isegi ei taipa midagi teha inimese meele selginemiseks. Me pigem sooritame tõelise võimalikult kiirema hädatapu (eutanaasia), arvates, et surm lõpetab kõik. Me ei mõtle pikemalt mineja meele seisundile ja sellele, kas ja kuidas surija meele seisundit paremaks aidata teha. Seeläbi – oskamatutena midagi või kuidagi inimese meeleseisundi heaks teha, saadame inimese sellise elu kui ainelise eksisteerimise lõpetamisega väga raskesse olukorda, ise arvates, et oleme suure heateo teinud - sõnapaar, mida sellise hädatapu kohta kasutatakse on ju "hea surm".

Ei, selline täielik hoolimatus inimese meele seisundi suhtes ja tema lihtsalt võimalikult kiirem hädatapmine, et vaid tema piin ei kestaks, ei ole hea surm. Piina ei pea lõpetama mitte inimese tapmisega, vaid inimese meele häirituse kõrvaldamisega. Meele häirituse põhjuseid pole lootuski kõrvaldada inimese surmamisega, vaid seda tuleb teha enne surma. Sest suremine sügavas meelehäirituses on inimesele kõige halvem surm mõeldavaist.

Seevastu - kui inimese keha ei vaeva inimese meelt, kui inimese meelest ei tule meele häiritusi, siis sellisel inimesel pole ka ühtegi põhjust surma soovida - seda põhjust pole ei tema kehas ega tema meeles. See inimene on suremiseks valmis ja tema surm võib talle tulla teda kuidagi kahjustamata - tulla kõige loomulikumal ja paremal viisil - loomuliku suremisprotsessi läbi.

Me ei peaks hoolima inimese elamisest või suremisest - me peaksime hoolima hoopis inimese meeleseisundist. Seepärast ei arutlegi näiteks budistid suurt üldse suremise üle, kuid arutlevad väga palju meele seisundi üle.

Õhtumaises kultuuris on suremise fakt ülioluline, sellel on omad ajaloolised põhjused. Idamaises traditsioonis on märksa olulisem suremisest surija meele seisund - sest just see on otsustava tähenduse ja väärtusega.

Siin Õhtumail oleme oma tähelepanu kontsentreerinud täiesti valele asjale - suremisele, et vaevast vabaneda. Kuid tegelikult - religioosse vaate kohaselt - me loome sellega lahkujale vaeva vaid juurde.

Me peaksime kontsentreeruma meelele ja selle seisundile. Nagu budistid ütlevad: hoia oma meel alati selge, korras ja puhas, ole sellele keskendunud pidevalt, sest surm võib sulle tulla igal hetkel.
 
surmast lühidalt
tundub lihtne- sured ja asi vask
tegelt võib kõik olla palju keerulisem
tahaksid, aga ei lasta
omastel rebeneb süda seest, kui su leiavad

tule ära
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?