neljapäev, juuni 14, 2007
Tagasi Bamiani I: hesaaride diskreetne võlu
Vaid kakskümmne lennuminuti kaugusel tolmusest ja lärmakast Kabulist tervitavad meid rohelus ja avarus. Samuti jutukas Agha Sher, Bamiani tuntuima ööbimispaiga – Roof of Bamian – pidaja.Bamiani linn asub mõtteliselt kahel tasandil: suurte Buddhade müüriga
samal tasapinnal on asuvad lennujaam, uusmeremaalaste sõjaväebaas ja väiksem osa asustusest. All rohetavas orus laotub laiali suurem osa asustust, mosheed, uus turg (vana turu põletasid taliibid maha) ning vonkleva kujuga rohetavad põllulapikesed.Võõrastemaja asub kõrgel kaljunukil, vaatega suurte Buddhade mäemassiivile. Peremees näitab vabu tube ja valime endale katusele püstitatud jurta. Savist ja õlgedest ehitatud jurta on suurepärane elamispaik: ehkki päeval päike suisa kõrvatab, on sees temperatuur talutav. Õhtul lõõtsuvad tuuled jahutavad onnikest samuti mõnusalt.
Planeerime Agha Sheri kaasabil kaks reisipäeva Band-e Amiri järvede äärde, sest mõte 6-8 tunnist autos ühel päeval ei tundu meile vastuvõetav. Ülejäänud päevad veedame orus ringi jalutades ja logeledes.Mõned korrad sõidame linnast välja, külgnevates orudes asuvatessesse küladesse. Autojuhil palume oodata, kuni uitame mööda külateid. K
ui Dokanis tõmbavad pilgu endale eredates värvides – esindatud on kollane, punane, lilla, sinine, roheline – kaljud, siis Fulladi külas näib, et kõik naised on asunud sõnnikupätsikeste valmistamisele. Terve asum lõhnab värske sõnniku järgi ja katustele kuhjatakse järjest pätsikesi – mis kaugelt näivad nagu leivapätsid - juurde. Talved on Bamiyanis pikad, lumerohked ja karmid (-20 kuni –30 kraadi öösel on tavaline), puit on kallis ja nii tuleb ahjus sõnnikubriketti põletada.
Kui me just ei jaluta või ei istu arhailist vaadet nautides katuse serval, siis vedeleme voodis ja loeme. Jurta pärani uksest paistavad Koha-e Boba mäeaheliku lumised tipud moodustavad kontrasti punakates toonides kaljude ning ererohelise oruga. Lindude säutsatused ja
orust kostuv eeslikisa on ainukesed vaikust lõhkuvad hääled. Oleme omapead. Võõrastemajas elavad vähesed töised külalised, kes varahommikul lahkuvad ja loojanguhetke söögikorraks tagasi tulevad. Töö, arvutid ja internet on kaugel. Tõstan arvuti kord päevas vaid selleks kotist välja, et vähesed fotod arvutisse laadida.Ma pildistan harva. Hesaaritarid kardavad pildistamist; ei taha neile ebamugavust valmistada. Kui püüan esimesel päeval pilti teha heina pea peal kandvast vanast naisest, pöörab ta kannapealt ringi ja läheb põllu
le tagasi. Teine hetk on jõe ääres, kus püksid üleskäärinud noormees pakub hesaaritarile ülevedamist. Naine kargab noormehele selga. Oletan, et olen piisavalt kaugel salaja pildistamiseks, valin maksimumsuurenduse ja tõstan kaamera. Järgmisel hetkel lippab eakas naine nagu noor hirveke vastassuunas mööda teerada minema – sild on sellest kohast umbes kümne minuti kaugusel – ja noormees heidab minu suunas pahaseid pilke. Minu mõtlematuse tõttu teeb naine nüüd vähemalt kilomeetrise ringi.Viimasel õhtul lähen enne päikeseloojangut kõrvalorgu jalutama. Andres jälgib mind võõrastemaja katuselt katuselt; kui pikemaks ajaks puude vahele kaon, heliseb mobiil. Hiljem abikaasa kommenteerib: sina olid orus ainuke inimene, kel polnud
tööriista käes.Põllulappide vahel seigeldes tundub vahel, et olen pigem Eestis – 90% on kartuli all ja ülejäänud on vili. Igasugune muu juur- ja puuvili tuuakse mujalt sisse ja on hingehinnaga. Riis näiteks on kolmandiku võrra kallim kui Kabulis.
Igal lapikesel muldab keegi kas labidaga kartulit, lõikab sirbiga teeäärest heina või tassib heinakuhjakest pea peal. Mõnusate värvilaikudena roheluses torkavad kaugelt juba silma hesaari naiste riided ja rätid. Mitte keegi ei kanna põllul burkat; bazaaril või autoteel tõmbavad harvad naised vahel siiski
burka pähe.Mul ripub küll fotoaparaat kaelas, aga enam energiat kui pildistamisloa anumisele, pühendan viisakustele. Näib, et nüüd lõpuks ometi kukub tervitus juba kaunis loomulikult välja: tõstan parema käe südamele, lausudes samal ajal rodu viisakusvormeleid. Inimeste näod löövad üllatusest särama; tihti asutakse ka vestlust arendama.
Jutuajamised on kohmakad, kuid aitavad umbusku hajutada: mis su nimi on, kelle jaoks rohtu korjad, mitu lehma (lammast, kitse) teil on, kas sa koolis käid (kõik lapsed käivad), kas sul on hea õpetaja, mitu last sul on, kas tuleb hea saagiaasta?
Minu käest küsitakse alati nime ja ka isa nime. Kuhu ma lähen? Kust ma tulen? Kaua ma
Afganistanis olnud olen? Mitu last mul on? Keerulisemad vestlused takerduvad keeleoskamatuse tah. Mulle valmistab raskusi ka kohalik dialekt. Nii et lõpp kipub olema sarnane: bubakshed, ne famidum (vabandust, ei saa aru).Väikesed tüdrukud tulevad kolmekesi uudistama ja jooksevad hirmunult kaugemale, kui neile kaamerat näitan. Keelitan nad tagasi pilte vaatama: tundnud ära mitmed külaelanikud, otsustavad nad samuti pildistamise kasuks. Ka tüdrukute habras pisike ema tuleb üle põllu ettevaatlikult ligi. Aru saades, et vägisi keegi ei pildista, rahuneb ta ja käsutab türdukud kartulivagude vahel hüppenööriga hüplema. Iga seeria järel uurime siis üheskoos põhjalikult iga pilti. Lasen end nende lapsikust siirast rõõmust kaasa kanda: kriimupõselised erksavärvilistes riietes lapsed koos oma ümaranäolise emaga ja mina, kauge võõramaalane.
(järgneb)
# posted by Õnne Pärl @ 6:16 AM 
Comments:
<< Home
Riskides ennast tüütuseni korrata, pean siiski ütlema, et sul on imeilusad pildid siin jutu ilmestuseks. - Janoh, piltide ilu tuleneb ilmselt suuresti ka sellest, et maa kus nad tehtud on, on ise võrratult kaunis. Mul on väga kahju, et sealne olukord nii komplitseeritud on ning pole võimalust sinna niisama lihtsalt turistina minna, et seda vaimustavat vaatepilti oma isiklike silmadega nautida saaks. Sest olen kindel, et kuitahes kaunid ka poleks pildid, reaalsus ületab neid kahtlemata kõigis olemasolevates dimensioonides.
"Kui püüan esimesel päeval pilti teha heina pea peal kandvast vanast naisest, pöörab ta kannapealt ringi ja läheb põllule tagasi."
eile jõudis minuni alljärgnev e-kiri; ehk on ka Kabulis teema vastu huvi. hiljem oleks huvitav kuulda, kas ja kuidas filmituga nõustuda saab.
tervitustega Kaug-Idast!
Leelo Maarja
* * *
Dear friends and colleagues,
In the next few days IRIN will be releasing the latest of its short documentary films.
The film is titled "Losing Hope - Women in Afghanistan", and highlights the desperate circumstances that many Afghan women continue to face six years on from the fall of the Taliban.
As with all IRIN films, the aim is to increase awareness and understanding of humanitarian crises and to assist fellow humanitarian actors in their advocacy efforts. As a humanitarian news and analysis service, IRIN specialises in the creation of advocacy tools but remains largely dependant on its partners for dissemination.
IRIN films are distributed free of charge but because of growing production and distribution costs we ask that only those agencies and NGOs actively involved in advocacy work request copies.
While we will try to meet demand, we cannot guarantee that we will be able to provide copies to all who request them.
To order a copy, please click on the following link: www.irinnews.info/filmorders/afghan.asp
Best regards,
Pat Banks
IRIN Director
Postita kommentaar
eile jõudis minuni alljärgnev e-kiri; ehk on ka Kabulis teema vastu huvi. hiljem oleks huvitav kuulda, kas ja kuidas filmituga nõustuda saab.
tervitustega Kaug-Idast!
Leelo Maarja
* * *
Dear friends and colleagues,
In the next few days IRIN will be releasing the latest of its short documentary films.
The film is titled "Losing Hope - Women in Afghanistan", and highlights the desperate circumstances that many Afghan women continue to face six years on from the fall of the Taliban.
As with all IRIN films, the aim is to increase awareness and understanding of humanitarian crises and to assist fellow humanitarian actors in their advocacy efforts. As a humanitarian news and analysis service, IRIN specialises in the creation of advocacy tools but remains largely dependant on its partners for dissemination.
IRIN films are distributed free of charge but because of growing production and distribution costs we ask that only those agencies and NGOs actively involved in advocacy work request copies.
While we will try to meet demand, we cannot guarantee that we will be able to provide copies to all who request them.
To order a copy, please click on the following link: www.irinnews.info/filmorders/afghan.asp
Best regards,
Pat Banks
IRIN Director
# posted by 
: 11:03 PM
: 11:03 PM << Home
