reede, juuni 15, 2007
Tagasi Bamiani II: Band-e Amir, Afganistani kuulsaim loodusime
Rääkides afgaanidega ringirändamisest, on esimene küsimus alati: “Kas te Band-e Amiris käinud olete?”. Kui midagi siin maal üldse turismipaigaks võiks nimetada, siis on see Band-e Amir (Amiri tamm dari k.). Tuhanded afgaanid pakivad suviti autosse terve perekonna ja võtavad ette pika teekonna. Keeruliseks teeb järvede imetlemise asjaolu, et need on kaugel asustusest (Kabulist tuleb ette võtta pooleteisepäevane teekond). Samuti on siinsed alad osaliselt mineeritud. Kolm aastat tagasi lendas õhku teelt väljasõitnud mikrobuss; kolmteist inimest sai surma.Bamianist umbes 75 kilomeetri kaugusel ja ligikaudu 3 kilomeetri
kõrgusel paiknevad kuus järve: Band-e Gholaman (Orjade tamm), Band-e Qambar (Kaliif Ali Orja Tamm), Band-e Haibat (Grandioosne Tamm), Band-e Panir (Juustu Tamm), Band-e Pudina (Metsiku Mündi Tamm) and Band-e Zulfiqar (Ali Mõõga Tamm). Nüüd on järved ka looduskaitse alla võetud, ehkki kohapeal ma peale kapitaalselt ehitatud WCde midagi muud küll kaitsvast tegevusest ei märganud.
Ühel hommikul ootab meid oma maasturiga käbeda olekuga vanapapi Safiullah. Tema sõnavarasse kuuluvad ka mõned sõnad inglise keelt; meie sõnavara on kahepeale kokku pisut rikkalikum. Igatahes hakkama saame.Kui tee esimene osa möödub orgudes puude vahel, siis kõrgemale tõustes asenduvad järsud mäed laugede küngastega, kus söövad suured loomakarjad. Safiullah’ st saame küll aru, et praegu on loomi vähe: Taliban varastas loomakarjad ära ja nüüd, viis aastat hiljem, näeme toibumise märke.
Kui hakkab paistma sakiline värviline mäemassiiv ja imelist värvi vesi, mõistan, et ükski foto ei suuda edasi anda nende järvede uskumatut värvi. Peatume kuulsaima järve kohal kaljul: meie sihtkohaks oleva Band-e Haibati ääres asub parkla, pisike chaikhana (teemaja), pühamu ja väike bazaar. Järve kõrgemal asuv ots on kaljudega piiratud, aga madalam ots meenutab üleajavat vanni. Poolkaares kaldaäär on moodustab lõputu jugade rea, mille läheduses terved perekonnad rõõmsalt kiljudes sulistavad.
E
hkki meile räägitakse tipphooajal 200 autost päevas, näeme meie ehk paarikümmend autot. Tõsi küll, ei ole ka kohalike nädalalalõpp: neljapäeval ja reedel pidid kohalikud mikrobussid Bamianist siia trette korraldama.Laseme endile kebabi pakkuda. Pärast lõunat viib Safiullah meid järgmise jär
ve äärde – järved on omavahel koskede-tammide-jõekeste kaudu ühenduses. Teeme autojuhile selgeks, et tagasi tuleme omapead (oleme bazaarist nii 4-5 kilomeetri kaugusel). Safiullah sõidab minema ja siis olemegi - esimest korda Afganistanis oldud aja jooksul - ometi kord täiesti omapead jäetud. Loomulikult oleme linnades-külades ilma autojuhita ringi jalutanud, aga niimoodi - keset tühjust mahapanduna - on ikka imeline tunne. (järgneb)
# posted by Õnne Pärl @ 8:18 AM 
