esmaspäev, juuni 18, 2007

 

Tagasi Bamiani III: öö Band-e Amiris


Nelja järgneva tunni jooksul ei kohta me ühtki inimest. Jalutame piki rada, mis kulgeb mööda järveäärseid kõrgeid kaljusid. Ainult ere päike kipub liiga tegema. Lõpuks leiame kanjoni, kust järve äärde saab. Istume tunnikese mõnusalt varjus, jälgides kaljude vahel lippavate hamstrite mängulusti.
Tagasi Band-e Haibati järve ääres, uurime magamisvõimalusi. Pisikese chaikhana pidaja näitab meile haisvat keldrit. Autojuht kiidab bazaari ääres asuvat majutusasutust; seal on reas on neli tuba, akna ja rauduksega. Matid on põrandal ja tekid nurgas virnas, aga sama häda: kohutavalt rõske. Hakkame Andresega juba arutama tagasiminekuvõimalust, kui peremees pakub haima’d – mis see veel on? Telk, selgub. Uus ja korralik. Vaatame Andresega üksteisele otsa: kas julgeme telgis magada? Inja jang nes, hatarnak nes, nafara hub as (siin pole võitlust ega hädaohtu, inimesed on head – dari k.), veenavad meid hesaarid. Meil on meeles hoiatav näide, kui tapeti kaks telkivat ajakirjanikku. Hetkel on muidugi täiesti teine olukord: me ei ole mitte Wardaki provintsis, vaid keset Bamiani. Ajakirjanikud telkisid jõe ääres. Siin on telk maja ees ja autojuhtki tuleb telgi kõrvale autosse magama. Anname nõusoleku. Peremees laseb meile tuua hunniku suhteliselt puhtaid tekke, millest siis pesa valmis vooderdan.
V
eidi hiljem tuleb ühte meie poolt ärapõlatud ruumi magama National Geographic’u seltskond, kes siin lugu tegemas. Ajakirjanik arvab meie magamispaika vaadates skeptiliselt, et samahästi võiksime telgi ühele küljele suurelt kirjutada tapa mind ja teisele, vägista mind. Lepime kokku hiljem juttu ajada, aga seltskond naaseb nii hilja, et oleme juba oma varjupaika pugenud. (Kaks aastat hiljem läheme Kabulis kohtumisõhtule tuntud fotograafi Steve McCurry'ga - ja avastan üllatusega, et oleme teda juba kohanud, Band-e Amiris...)
Ohtlikuks magamine ei osutu, küll aga lühidaks. Vaid meetrike meie telgist seab ühes konkus sisse suur afgaanide perekond. Kõigepealt lõbustavad meid – nagu varjuteatris - lapsed, kes käivad ümber telgi. Hetk enne generaatori väljalülitamist, kell kümme õhtul, otsustatakse aga gaasipõletil teed keeta. Et põleti pannakse telgi kõrvale, olen valmis iga hetk välja sööstma, juhul kui telk peaks tuld võtma. Öösel käivad ilmselt kõik peldikus, meie elamise otsa komistades. Kell neli hommikul pannakse järgmine teelaar keema ja otsustan, et aeg on lõpetada magamise mängimine.
Teen poolringi ümber Haibati järve. On imevaikne hommik: jugade vesi sillerdab tõusva päikese kiirtes ja mäed peegelduvad peegelsiledas vees, kus ujub hulganisti kala. Siinkandis on kombeks püüda kala, kasutades elektrit või granaate.

Sööme kerge hommikueine ja sõidame järvede ühinemiskohta. Autojuht Safiulla viskab end pikali, sellal kui meie laskume väikese järveni kaljude all. Uudistan ka lähemalt travertiinist valgeid looduslikke tamme, mida mööda vesi ühest järvest teist voolab.
Oleme mõlemad lünklikult magatud ööst kaunis väsinud. Mina olen lisaks veel – nagu eelmiselgi aastal - päikesepiste saanud. Teeme otsuse, et oleme piisavalt näinud. Tagasiteel püüab autojuht meid keelitada veel üht-teist vaatama – igal muul ajal oleksin ilmselt suurima rõõmuga läinud lehmakarjade lüpsmiseks püstipandud laagrit lähemalt uudistama – aga mul läheb olemine ikka väga kehvaks. Kuidagi pean vastu Bamianini, kus oimetult voodisse varisen. Õhtuks olen enam-vähem toibunud; hoolitsev hotelliperemees keedab mulle raviteed ja serveerib koos mangoga katusele.
(Lõpp)

Comments: Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?