Kabuli päevik

Lendame laupäeval loodetavasti Bamiani. Inshallah. Abikaasa päris mu sünnipäeval, aprillis, mida kingituseks tahaksin. Bamiani tagasi minna, oli mul soov valmis. Paraku oleme mõlemad nii töised olnud, et aega puhkuseks on päris raske leida olnud.
Homme peaks trükikotta minema ajakiri, mille toimetamisega olen mitu kuud tegevuses olnud. Samuti on valmis kirjutatud Kunduzi reportaazh; praegu tegelen selle tõlkimisega. Loodetavasti saan reedeks valmis ja võin laupäeval puhta südametunnistusega minema lennata.
Õnnestus taas piletid Pacteci väikelennukile osta (hind on paraku kahekordistunud). Tuleb ka öömaja ja auto organiseerida - meil pole seal enam sõpru ees ootamas nagu eelmisel korral. Hetkel ei ole suutnud isegi võõrastemajade telefoninumbreid hankida; internetis neid ju ei ole. Nii et organisatoorne pool, milles ma tavaliselt olen kaunis tugev, on praegu häbiväärelt soikus.
Miks just Bamiani tagasi? Unistan Afganistani kuulsaimast loodusimest - Band-e Amiri järvedest, mis asuvad Bamianist 70 kilomeetrit lääne pool. Olen näinud uskumatuid fotosid nendest kristallpuhta türkiissiniste veega järvedest, mis on eraldatud looduslike tammidega. Nii et reaalsus on ilmselt veelgi huvitavam. Vahemaa Bamianist järvedeni ei tundu küll pikk, aga üks ots mööda olematuid teid võtab aega vähemalt 3 tundi. Nii et kerge see reis ei saa tulema.

PS. Eesti päevaleht avaldas minu avaliku kirja Toomas Kahurile, Eesti Vabariigi ajutisele asjurile Afganistanis (millegipärast on netiversioonis adressaadi nimi ära kadunud) http://www.epl.ee/arvamus/388787