reede, juuli 20, 2007

 

Jalutada pimedas Kabuli tänavatel

Enne Afganistani tulekut nägin mitu korda järjest sama und: jalutasin öösel kitsastel vaiksetel tänavatel, ääristet kõrgete müüridega. Kuidagi teadsin, et tegu on Kabuliga. Tegelikult polnud mul tollal aimugi, kuidas Kabuli tänavad päevaselgi ajal välja näevad, rääkimata öisest ajast.
Mäletan siiani selgelt oma ahastust pärast turvatreeningut. Mõtlesin, et ilmselt ei õnnestu mul siin maal kunagi jalutama minna. Rääkimata öisest jalutuskäigust. Õnneks saime siiski peagi oma hirmudest üle. Jalutame õhtuti koos päris tihti: külla, süüa ostma või restorani. Siin on muidugi mõningad "aga'd" nagu jälgilt haisvad sügavad lahtised kanalisatsioonikraavid tänavate äärtes või valvuriputkadega blokeeritud kõnniteed, nii et pidevalt tuleb tiheda liiklusega teedele astuda.
Eile jalutasime kolmveerand tunni tee kaugusel asuvasse liibanoni restorani, kus on suurepärased eelroad. Nii meie söögikord koosneb salatitest ja hummosest. Asusime kodust teele peale kella kuut, mil palavus järgi hakkab andma. Pärast kerget einet otsustame ka tagasi jalutada (vahel võtame pimedal ajal küll takso).
Pimedus suvises Kabulis on omamoodi kõikehõlmav ja salapärane: et tänavavalgustust ei ole, siis annavad valgust vaid üksikud lambikesed juurviljalettide kohal või leivaküpsetustöökodade valgustatud aknad, kust viimased leivad omaniku leiavad. Pagaritöökodade põrandad on tavaliselt vaibaga kaetud ja sinnasamasse end ööseks pikali vistataksegi.
Sinakat valgust kumavad ka valvuriputkade teleekraanid. Mind tõesti huvitab, millal see jama siin ära lõpeb, et ilmatu arv relvastatud noori mehi omi päevi voodis logeledes ja telekat vaadates - nö "valvates" - mööda saadab. Kui on tegu vaikse pimeda kõrvaltänavaga, tuleb vaistu usaldada. Mobiil annab ka veidi valgust, nii et jalgu päris ära ei murra. Vastutulijate siluetid joonistuvad välja autotuledes - omamoodi põnev valjuteater.

Comments:
tere Õnne, sul on väga huvitav veeb ja huvitavad jutud - kirjuta sagedamini.
terv
kaja tampere
 
Tore sind taas kohata, olgu siis virtuaalsel kujulgi.
Veebilehele kirjutamine on raskevõitu - internet on nii kehv.
Näiteks, eEsimene kord proovisin sinu kommentaari avada viis minutit, miski ei liikunud. Siis kümme minutit (´mille jooksul sain ära saata ühe tavalise e-kirja), kolmandal katsel olen sulle vastamiseni jõudnud 9. minutil.
Ja kõik see lõbu maksab ainult peale dollari tund, on internet kasutuskõlbulik või mitte.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?