teisipäev, juuli 10, 2007

 

Meeste maailm ja naiste maailm II

Sõber Jean räägib loo oma tuttavast, kelle salajane armulugu on jõudmas õnneliku lõpuni. Aman kohtas ülikoolis Aminat ja nad armusid. Järgnesid aastad, täis SMS-sõnumeid (kuidas nad enne küll suhelda üldse said, imestab Jean) ja “juhuslikke” vilksamisi kohtumisi. Ühine söömaaeg või kinnominek ei ole ju võimalik. Kuidas siis kohtuti? Näiteks noormees passis nurga peal, kui armastatud neiu bussiga mööda sõitis. Lõpuks otsustasid noored abielluda – aga kuidas seda korraldada? Kellelgi perekonnast ei tohtinud ju aimugi olla, et noored üksteist tunnevad.

Amin kasutas kavalust: veenis ema, et on kuulnud, et “selles majas on kena tütarlaps”. Ema uuris asja ja tuli rõõmusõnumiga koju: mitte lihtsalt üks sobiv tütarlaps, vaid suisa kolm! Aminil oli paras peavalu: kuidas välistada osavalt armastatu õed, sest tema tahtis ju ainult üht. Igatahes on jõudnud lugu nüüd kihlusefaasi.

Siinsed lood võivad ikka väga erilised - otsekui muinasjutud - tunduda. Vahel õnnestub, lisaks kuuldule, ka midagi huvitavat lugeda. Loen parajasti kaht raamatut: Veronica Doubleday Three women of Herat (tlk. Kolm Herati naist) ja Helen Saberi Afghan Food and Cookery (tlk. Afganistani toit ja kokandus).

Esimene on pilguheit afgaanitaride ellu 1970ndatel. Veronica ja tema inglasest abikaasa (kes uuris afgaanide muusikat) õppisid ära pärsia keele ja elasid Heratis mitmeid aastaid. Esimene aasta sarnases vägagi minu muljetele: selle veetis Veronica meeste-keskselt. Seejärel võttis ta vastu teadliku otsuse läheneda naistele: tal õnnestus sulanduda pereringi, nii et teda võeti kaasa pereüritustele (näiteks kihluste läbirääkimistele). Veronica hakkas tänaval kandma naiste soovitusel chador’i (mis aitas tal paremini sulanduda ühiskonda), ta laskis enda peal katsetada valulikke kosmeetilisi protseduure ning tegi läbi koos naistega ka pikad (ja vahel tüütud) kombetäitmised. Aga tulemuseks on täpsed detailsed kirjeldused naiste elust, tradtisioonidest ja kommetest. Kahtlustan, et praegu on linnaafgaanide kombed muutunud: tühjas toas troonib tavaliselt telekas nagu altar ka kaunis vaeses perekonnas.

Teise lääne naise, afgaaniga abiellunud Helen Saberi raamat on omamoodi võluv toiduvalmistamise õpetus. Lisaks mitmete allikate läbipuurimisele kirjeldab ta oma laiendatud perekonna ja afgaanidest sõprade retsepte, aga samuti traditsioonilisi toiduvalmistamise riistu, kombestikku, toiduaineid. Minu jaoks on raamatul veel üks lisaväärtus: toidu- ja maitseainetel ning söökidel on ära toodud darikeelsed nimetused.

Mõni aeg tagasi arutasime oma külalistega – juhtusid olema inimesed, kes Afganistanis käinud juba aastakümneid tagasi -, et meie arusaamine afgaani köögist on kaunis ühekülgne. Ikka kebab, riis, leib ja lihapallid. Aga tuttavad mäletasid teistsuguseid aegu, mil kohalikes restoranideski pakuti tervet pikka nimekirja erinevaid toite. Eks seegi ole näide pikalt kestnud sõdadeperioodist: mis uhkeid söömaaegu sa ikka niiväga vaaritad, kui elu sinu ümber kokku variseb.

Comments:
Ma olen su inglisekeelset blogi soovitanud paljudele, kellel kas abikaasa t88tab Afganistanis v6i kes ise tahaks sinna abiprogrammide juurde t88le minna. Kui saad, siis update'i ikka oma inglisekeelset varianti ka :-)
Kuigi teadlikumad on Rory raamatuid lugenud ja ka tema hiljutisel loengul k2inud siin Ottawas.
m.
 
Kabul Diary osas - eks ma püüa. Ühelt poolt laiskus - lugude tõlge võtab ilmatu aja, sest mu inglise keele oskus ei ole hea -, teisalt on viimasel ajal internet kole kehv olnnud. Mingi lookese üleslaadimise peale tund-poolteist raisata on ikka kaunis tüütu. Kolmas külg on motivatsioon - et kes seda ikka loeb (lugejate arv on ju marginaalne).
Aga vahel saabuvad toetavad sõbralikud kirjad ka Kabul Diary lugejatelt ja siis tunnen, et nojah, tuleks ikka ennast kokku võtta.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?