Kabuli päevik

Laupäeval levib kulutulena uudis, et Kabulis on ühest väikesest kiirsöögiputkast röövitud sakslanna. Koht asub parlamendi, politseijaoskonna ja abikaasa töökoha lähedal; vaid viisteist minutit varem ostab Andres söögikohakese kõrval asuvast pagarikojast leiba. Politsei jõuab kohale kiiresti ja avab tule - ja kogemata saab hoopis surma juhuslik taksojuht. Pühapäeva õhtul näitab kohalik telekanal Tolo videot, kus dari keelt rääkiv sakslanna loeb ette röövijate nõudmisi. Selle loo kirjutamise hetkel, esmaspäeva hommikul, on Afganistani politsei sakslanna kurikaelte küüsist kätte saanud.
Minus tekitab see lugu ebameeldivalt kõheda tunde. Ehkki oleme viimasel ajal inimröövi uudistest küllastunud – juuksekarva otsas ripub 19 korealase saatus ja endiselt on pantvangis ka üks saksa insener - , on need lood siiski aset leidnud lõuna pool. Viimane kord toimus inimrööv Kabulis kaks aastat tagasi; nii et olen seni end kaunis rahulikult tundnud pealinnas ringi kooserdades.Meenutan turvatreeningus räägitut: ehk peaks minusse tekitama positiivseid tundeid fakt, et inimröövi ohvriks on peamiselt mehed (aga viimasel ajal ongi hoopis naised ohvriteks) või et tõenäosus ellu jääda on 60%? Olen seni kaunis külmavereliselt turvatreeningu soovitustesse suhtunud, välja arvatud rusikareeglid nagu silmad lahti hoida ja mitte käia samal trajektooril samal kellaajal. Pole nagu põhjust olnud seni väga muretseda. Pigem pabistan Andrese pärast, kes käib tööle ja lõunat söömas nagu kellavärk.
Mind puudutab valusalt ka üks isiklik kokkupuude: Kunduzi jõe projektist kirjutades tutvusin insener Rabi Amaj’iga, galantse ja jutuka afgaaniga. Ta oli uhke oma haritud laste üle ning soovis, et tutvuksin tema ajakirjanikust tütrega. Nädal tagasi, mil püüan Rabiga ühendust saada, jõuab minuni teade, et ta on töölt lahkunud Kabulisse perekonna leina tõttu. Kuri kahtlus osutub tõeks: mõni aeg tagasi tapetud naisajakirjanik Shakiba Sanga Amaj oligi naerusuise Rabi tütar.
Mõtlen praegu suurima rõõmuga, et pooleteise nädala pärat oleme teel Eestisse puhkama. Tavaliselt rahuneb külmemaks ajaks madin maha; loodetavasti juhtub nii ka sellel aastal. On ka uusi tuuli puhumas: pärast eelmise nädala Kabuli rahukonverentsi – kuhu viimaseks päevaks jõudis kohale ka Pakistani president Musharraf – on Pakistani väed tõsiselt piiri ääres taliibidega madistama asunud. Kui kurikaelu sealkaudu enam üle tulla ei saa, peaks meiegi olukord siin Afganistanis rahulikumaks minema.
PS. Fotod on Takhari provintsist. Päevadest, mil minu giidiks oli Rabi Amaj.
PS2. Kui olen loo juba üles laadinud, helistab abikaasa ja palub mitte kodust väljuda. Talle räägitakse veel kahest katsest röövida välismaist naist - Waziris, mis on uskumatult ülbe, arvestades et iga maja ees on valvurid - ja meist mõnesaja meetri kaugusel UNICA külalistemaja juures.