Kabuli päevik

Veedan eilse hommikupooliku vaibapoodides. Käin jälle omapead väljas ringi kondamas. Hetkel tundub, et kriminaalide kamp, kes nabisid kinni sakslanna, on trellide taga ja olukord Kabulis jälle rahulikum.
Ehkki oleme Kabulis elanud pea poolteist aastat, ei ole ma siiani koju ühtki vaipa, tikandit või padjakatet soetanud. Vahel oleme lähedastele kinke toonud, aga end vaeslapse ossa jätnud. Niisiis jõuan kolme vaibapoodi - see on karmim ettevõtmine kui kirjutatuna näib. Poed on maast laeni vaipu täis virnastatud. Nii et istud põrandale, kirjeldad umbkaudu oma soovi ja siis hakatakse su ette vaipu laotama. Ma olen kehv klient: on mingi spetsiifiline arusaam sellest, missugune võiks olla vaip meie kodus. Probleem on aga selles, et ma ei oska soovi iseendalegi täpselt kirjeldada. Igatahes näib suurem osa Afganistani vaipu mulle disainilt raskepärased ja koloriidilt liiga tumedad.
Viimases, kolmandas poes, leian ühe kindla Balutshistani perekonna käekirja, mis mulle meeldib. Kandaharist pärit peremees juhtub olema inglise keele oskaja; ta jagab mulle selgitusi, olemata vähimalgi määral pealetükkiv. Ühel hetkel taban end seljaga vastu vaibavirna istumas ja Saleh Mohammad'i monoloogi kuulamas.
Ma ei tea isegi, mis mind tema kõne juures nii puudutab. Kas see, kuidas ta oma pereäri vaikset allalkäiku kirjeldab: "Kujuta ette, et meil on siin äri juba kolmkümmend aastat. 1970ndatel me ei avanud äri enne kella 11 ja siis sa vaatasid aknast välja, kuidas turistid kooserdasid mööda Chicken Streeti ja koputasid veel suletud äride ustele, et laske meid sisse."
Või see, kuidas ta oma maa käekäigu pärast südant valutab: "Ma loen kogu aeg uudistest neist miljarditest, mis siia on antud. Kas sina tead Kabulis teid, mis on korda tehtud? (Tõele au andes tean kahte tänavajuppi.) Kuhu küll need miljardid kaovad, ma ei suuda aru saada. Kuidas saab olla nii, et parlamendi- ja valitsuseliikmed ostavad endale välismaal kinnisvara, aga meie, tavaliste inimeste olukord, ei lähe kuidagi paremaks."
Või kuidas ta ütleb oma pere kohta: "Meie lastel on Kandaharis olematu tulevikuperspektiiv. Tead, peamine on haridust saada. Aga mis haridusest me saame rääkida, kui turvaolukord on nii kehv, et kooliski ei saa käia."
Saleh Mohammad ei ütle mitte midagi uut tegelikult. Aga see, kuidas ta vaikselt ning väärikalt arutleb, läheb mulle hinge ja puudutab mind sügavalt. Eelmisel õhtul vaatasime just suurepärast (loe: depressiivset ja sugestiivselt masendavat) filmi Osama, mis lõi väga usutava Afganistani-pildi. Nüüd tunnen, et kui vaibakaupmees pikemalt kõnelema jääb, on oht, et hakkan lihtsalt nutma. Mingist hetkest kahanevad mu vastupanuvõime ja osavõtusoov olematuks. Tunnen, et Afganistan ripub mul nööriga kaelas nagu veskikivi; nöör kägistab ja raskus kisub ligi maad. Tean, et olen tegelikult üks õnnelik inimene: eestlasena saan endale lubada luksust siit maalt lahkuda. Juba homme. Afgaanid peavad aga siin vastu pidama ja uskuma, et homme on siin parem.