Kabuli päevik

Lehitsen Kabuli raamatupoes fotoalbumit "Kashmirist Kabulisse". Fotod on tehtud 150 aastat tagasi, aga kohati on neid vaadates tunne, et kui tänapäevased vaated mustvalgeks muuta, pole midagi muutunud.
Kashmir oma mõnusa kliimaga - suvel üle 25-30 temperatuur ei tõuse - on tõmmanud ligi erinevaid valitsejaid. Hindud olid võimul siin kuni 14. sajandini, siis vallutasid Srinagari oru mogulid (esimene India mogul, Babur, armastas siiski Kabulit üle kõige ja laskis oma südame siia matta). Hiljem järgnes sikhidest maharajade periood.
Mogulite perioodist on Srinagaris alles uhked pühamud ja neli varjulist terrassaeda Dali järve nõlvadel. Aiad on tänagi ülipopulaarsed, veendume neid külastades. Võrratud hiiglaslikud vahtrapuud annavad varju, kõikjal lokkavad lilled, jahetust saab nautida otse ojadele ehitatud aiamajades. Mägedest tulev vesi on osavalt purskkaevudega kanalitesse juhitud; meie võõrustaja Ajaz kinnitab, et mitte kunagi ei jää need kuivaks.
Ehkki Kashmir on rõhuvas osas moslemite kant - vanalinnas on mitmeid omapärase arhitektuuriga puidust mosheesid -, on siinne usk ja õhkkond palju leebem ja vabam kui Kabulis. Üleni kaetud naine on haruldus, üldiselt rõõmustavad silma värvikirevates riietes-loorides naised. Terved perekonnad lõbutsevad mogulite aedades: naised solistavad purskkaevudes, nii et nende riided pärast ahvatlevalt kehale liibuvad, külitatakse lobisedes ja naerdes puude all.
Siinne puitarhitektuur erineb küll kardinaalselt linnulennult vaid 600 kilomeetri kaugusel asuvast Kabulist: pigem tahaks tõmmata paralleeli euroopaliku arhitektuuriga. Üle järve asuval mäel troonib afgaanist kuberneri - kes valitses siin 18. sajandil - ehitet kindlus. Keset järve asuvatel saartel paiknevad viilkatusega lihtsad kahekorruselid majad võiksid aga samahästi ka Peipsi kalurite kodud olla.
Srinagari põhiliseks tõmbenumbriks on kaks järve, mille kaldaäärtes on 1500 paatmaja igale maitsele ja rahakotile. Kuna välismaalastel ei lubatud maad omada, siis kolisid britid oma uhked elamised järvedele. Meie võõrustaja Ajaz näiteks on paatmaja pidaja neljandat põlve. Osad paadid on ikka väga uhked: üleni nikerdatud käsitöö. Meie paatmajas on suur elutuba, söögituba, veranda ja kolm magamistuba (igaühel oma vannituba).
Paatmajad kannavad paljulubavaid nimesid nagu Miss America, Garden Palace, Platon, Hollywood etc. Meiegi paatmaja kannab minu meelest kaunis assotseerumatut nime - välismaalasest kliendi soovitusel - Chicago Group Boathouses. Turistidele mõeldud (nähtud välismaalased võib küll kahe käe sõrmedel kokku lugeda, aga puhkavaid hindusid on hulganisti) veetaksod e. shikarad on kaetud varikatusega ning kannavad uhkeid nimetusi, mille järele on kindlasti lisatud deluxe.
Parim osa ongi vee pääl loksumine. Ühel päikeseloojangul teeme pika sõidu järvel: möödume ujuvatest aedadest, naistest, kes korjavad vesirooside lehti loomadele toiduks ja mehi, kes riisuvad veealust taimestikku väetiseks. Saared on eraldatud roostiku, kus askeldab ringi uskumatu arv linde, lootoseväljade ja ujuvate saartega, kus pakuvad silmailu pudelikujulised kõrvitsad. Keset järve asuvatel saartel paiknevad poekesed, kuhu saab astuda otse paadist.
Minu jaoks kujunevad eriliseks elamuseks kaks varahommikust sündmust: ühel ööl kell kolm üllatab tõeline paduvihm äikesega. Istun verandal ja naudin tunde välkude sähvimist järve kohal. Teisel hommikul tõusen kell pool viis. Vana kurt paadimees – kelle paadile on kirjutatud “make love not war” - viib mind järve veepäälsele “turuplatsile”. Hommikuahetuses kogunevad kohalikud põllumehed, kes siis oma paatidest vastastikku äsja korjatud juurvilju pakuvad. Mõni aeg kauplemist ja kärmelt loobitakse köögivili teise lotja ümber.
(järgneb)