Kabuli päevik

Et Kashmiri näha, tuleb mägedesse minna, ütleb paathotelli peremees Ajaz resoluutselt. Nii oleme teel Pahalgami oru poole, reisikaaslaseks kogenud teejuht Khan, kes meile oma kolmekümneaastasest kogemusest õhtuti karme lugusid pajatab. Teel orgu selgub, et raske oleks ebasobivamat aega leida: parajasti on Amarnath yatra, palverännaku aeg, ja turvakontroll on orguminevas suunas tekitanud meeletu ummiku. Peaksime sõitma kaks tundi, aga läheb nii neli-viis tundi. Üldse peab mainima, et Afganistan on Kashmiri kõrval ikka täiesti poisike: Põhja-Indias seisavad sõdurid iga 100 meetri järel ning Srinagari lennujaama hoonekeses Delhisse suundudes läbime neli turvakontrolli…
Hullumajast läbi saanud, kohtume Aru loodukaitsealale suunduval teeotsal hobusemeeste, kohalike elanike Abduli ja tema poja Zuheriga. Mehed pakivad hoolikalt kolme hobuse selga ilmatu hulga träni: kaks telki, priimuse koos gaasiballooniga, söögid, magamiskotid. Isegi kaks elusat kana tõstetakse pappkarbis hobuse turjale. Laagrisse jõudes lastakse kanad vabadusse; nad osutuvad nii sümpaatseks olevusteks (esimene kaotab oma elu teisel ja teine kolmandal õhtul), et mul ei taha liha kurgust alla minna.
Kõige tähtsam on meeste jaoks viimane lisandus: vesipiip. Meie neljapäevase äraoleku ajal jõuavad Khan ja Abdul ära suitsetada oma pool kilo tubakat. Aga rögisevad mõlemad kah nagu oleks viimnepäev käes.
Me ei kõnni pikki maid, 12-20 kilomeetrit päevas, nii ei väsita ennast liiga ära. Mure mittematkava abikaasa üle osutub asjatuks: mehed hoolitsevad meie eest nii hästi, et isegi kaasa näib täiesti rahul olevat. Kui näiteks oma raskeimal päeval liustikku vaatama ronime, siis laagrisse tagasi jõudnuna valmistab Khan meile friikartuleid.
Mägedes on üllatavalt palju loomi karjatavat rahvast, kes endale kividest ja puidust varjualused on ehitanud; pealt on need kaetud muruga. Kaugemalt näevad need ehitised puude all välja nagu nukitsamehe elamised. Orgudes karjatatakse peamiselt kõhnukesi pisikese udaraga lehmi (piimasaamise eesmärgil); kõrgemal ka lambaid. Meeste väljanägemine sarnaneb väga Afganistaniga; naised on reeglina pisut erksamates riietes-peakatetes. Rahvas on kaunikesti reserveeritud ja pildistamine ei meeldi neile samuti. Üksikud fotod inimestest saan veenmise (või vähese bakshishi) tulemusel.
Meie jaoks osutub omamoodi spordiks noppida kashmiri keelest üles tuttavaid sõnu. Et siiakanti on tulnud rahvast erinevatest piirkondadest, on keel tegelikult neljateistkümne erineva erineva keele segu. Päris tihti kuuleb dari keelega sarnaseid sõnu: garmi (garm – soe dari k.), sardi (sard – külm), buru (mine), bacha (mehed v. poisid).
See on tõeline paradiisiretk: muljetavaldavalt kõrged vanad okaspuud (meenutavad meile California rannikusekvoiasid) ja huvitava kujuga (noored võrsed lõigatakse loomadele toiduks) saludena kasvavad lehtpuud annavad mõnusalt varju, teed takistavad hiiglalikud kivid nagu eesti rändrahnud. Tõus mööda võimsalt mühisevat Liddari jõge pakub hingekosutavaid vaateid. Ja see suurepärane õhk, mis puhastab kopsud Kabuli tolmust. Pärast Afganistani on tõeliselt pingetmaandav jalutada mööda ererohelisi aasu; jõe kaldaäärtes lokkavad õitsevad aasataimed. Ehkki esimesel päeval taban end mitmel korral mõtlemast: huvitav, kas siinkandis miine ei olegi…
(lõpp)