Kabuli päevik

Ühel õhtul räägib meile norralanna Inger, kes töötab Save the Children organisatsiooni heaks Jalalabadis, oma taktikast. Jõudmaks sõnumiga rahvani, püüab ta arendada koostööd mulladega. Et mulladel on suur mõjuvõim, tuleb saada nendega jutule. Kui ikka mulla ütleb oma reedeses kõnes maha, et oodake oma pulmaööga ikka seni, kuni tütarlaps on neiuikka jõudnud, on sellest raudselt enam kasu kui välismaise organisatsioonide töötajate selgitustööst. Muide, Inger väidab, et laste õigused ÜROl ja islamiühiskonnal on kaunis sarnased. On vaid kaks põhimõttelist erinevust: siinsetel lastel puudub usuvabadus ning adotpeeritud laps ei oma samasid õigusi mis “tavaline” laps.
Mu sõber Jeani üks reporteritest Helmandis kirjutas aga eelmisel nädalal loo elust Musa Qala’s: mingil hetkel talvel tekkis seal võimuvaakum ja Taliban võttis ohjad enda kätte. Põhiline võit kohaliku rahva jaoks on see, et valitseb rahu. Huvitavaks teeb loo fakt, et Taliban käitub täiesti uuel tasemel. Koguvad küll maksu, aga muus osas on suhtumine muutunud: inimestega käiakse ümber viisakalt, habeme(tuse) kallale ei tulda, naisi ei sunnita koju, muusikat võib mängida, lapsed võivad kooli minna. Viimase osas on küll mõningad vasturääkivused: tüdrukud praegu koolis ei käi, sest taliibid tahavad, et tüdrukutel oleks oma kool. Ja õppetükkide osas meeldib neile samuti ettekirjutusi teha: pigem õppida tähte “alif” (tähestiku esimene täht) läbi sõna “Allah” mitte “anar” (granaatõun).
Paraku on inimestel hirm sees Talibani rezhiimi eelmist palet mäletades ning paljud käituvad instintiivselt ettevaatlikult ka siis, kui taliibid neilt seda ei nõua. Osad pered on aga külast lahkunud, kartes võõrvägede rünnakut. Viimase osas paraku oligi ettevaatlikel afgaanidel õigus: paar päeva tagasi loen uudistest, et Musa Qala’s toimuvad kokkupõrked valitsusvägede ja taliibide vahel. Ühes majas, kus toimub kihluspidu, saab surma 18 inimest (sh kolm väikest last ja kaks naist).