Kabuli päevik

Meil on Kabulis taas olukord, kus kolmeks päevaks soovitatakse koju jääda. Toimub jirga e rahukonverents, kus peavad ühiselt nõu afganistani ja pakistani poliitikud. Pakistanist on kohale tulnud üle kolmesaja tegelase. Eemale on jäänud paraku võtmeisikud: pole kutsutud Talibani esindajaid Afganistanist, seetõttu boikoteerivad jirgat ka nende Pakistani toetajad. Samuti ütleb viimasel minutil ära ka Pakistani president Musharraf. Igatahes on linnas hullumaja. Abikaasa, kes on hetkel määratud meeskonnajuhiks (sest tegelik on puhkusel), teeb otsuse töötada kodus, sest parlamendihoone on nende töökoha lähedal.
Õhtul otsustame jalutada - vastassuunas parlamendile - ameeriklaste Afganistani-uuringute instituuti kultuurisündmusele, esimese Afganistani mängufilmi Armastus ja sõprus (aastast 1945) ühisvaatamisele. Instituut on Wazir Akbar Khan'is, kalleimas ja prestiizeimas linnajaos, kus asub enamik saatkondi ja restorane. Kohale jõudes selgub, et oleme ainukesed mitteafgaanidest külalised - ilmselt on ÜRO ja teised organisatsioonid välja kuulutanud liikumiskeelu. Mul õnnestub olla ainuke naiskülaline.
Afghan Film direktor Latif Amadi peab avakõne (meile antakse tõlge), selgitades filmitegemise keerukust Afganistanis: nii tehnilisete olematute võimaluste kui kultuurilise tausta tõttu on see üks okkaline rada olnud. Mängufilmid on olnud nii kehvad, et vaatajad eelistavad India filme. Riiklik Afghan Film on tegutsenud 1967. aastast ja võtnud üles 1000 uudisfilmi, 400 dokumentaali ja 40 mängufimi. Nende esimene film oli muide marssal Tito külakäigust.
Enne filmivaatamise algust arutame, mida võiksime näha: Andres pakub steene, kus väärikad hallpead joovad teed ja joovad teed ja joovad veel kord teed. Mina arvan, et näidatakse kindlasti võitlust. Eksime mõlemad. Hoopis kaunid pearättideta naisterahvad tantsivad ekraanil ja mõnus muusika paistab kõrvu. Armastuslugu, mis sa kostad! Paraku nii kummalises soustis, et raske on tõsiseks jääda: holliwoodilikud poosid, nõretav looke, imepärane dialoog ja happy-end. Pärast filmivaatamist võtab Latif Amadi uuesti sõna, et selgitada: mingil juhul ei esinda see looke afganistani tolleaegset kultuuri, pigem on shnitti võetud Indiast. Ikkagi olen rahulolev: iga vaheldust toov kultuurisündmus on Kabuli kontekstis vägagi oodatud.