Kabuli päevik

Planeerin järgmiseks aastaks Afganistani raamatu (fotod ja lood) avaldamist ja fotonäitusi erinevates linnades. Et näitusetaotlusi tuleks kohe kirjutama hakata, on põletavaks muutunud hea pealkirja leidmine. Kui kellegi lugejatest on ideid, ootan huviga. Mulle endale näib, et võiks sobida lühike (heas mõttes provotseeriv) pealkiri nagu "Armastatud Afganistan", "Avastamata Afganistan", "Imeline Afganistan" vms.
Teretulnud on ka kommentaarid-kirjad teemal, missugused on lugejate ootused raamatule. Epopöad kirjutada ei kavatse, pigem tihe tekst fotodega toetatult.
PS. Poliitika jääb välja: ühelt poolt ei kuulu poliitika mu huvide hulka, teisalt on selliseid Afganistani-teemalisi raamatuid lademetes.

Seekord üllatab Kabuli lennujaam meid suurte muudatustega. Juba esimene parkla, kust tavaliselt oma kohvritega üle mudaväljade ronisime, on saanud betoonkatte ja vihmavee äravoolurestid. Ruumid on küll sama kitsukesed (st neli lendu on määramata ajaks pressitud ühte väikesse ootesaali), aga remondikuuri läbimas. St kui ootame lennukit, uuristavad paar töömeest samal ajal samas ruumis lärmaka trellpuuriga lakke auke. Aga see-eest on ootesaalis töötavad kliimaseadmed (enne oli talvel põrgulikult külm ja suvel põrgulikult palav), kõikidel lennujaama töötajatel on pildiga rinnasildid, igasugused kahtlased lunijad on kadunud ja passikontrolli on tööle saabunud viisakad ametnikud.
Kamair pakib reisijad uhkesse suurde lennukisse, kus on isegi suur teleriekraan ja näitab meile Mister Beani puhkusereisi. Õigemini, üritab näidata, sest film on ilmselgelt piraatvideo Chicken Streetilt. St film on dubleeritud vene keelde, all jooksevad ingliskeelsed subtiitrid ja kiilub pidevalt kinni. Viis minutit filmi ja kümme minutit menüü vaatamist.
Chicken Streetil müüdavatest piraatvideotest on Afganistanis võimatu hoiduda - neid mängitakse filmiõhtutel kodudes, hotellides ja avalikel filmiõhtutel. Isiklikult mulle näib, et neid on mõttetu osta olematu kvaliteedi tõttu. Näiteks oli üks film jäänud meile eelmistest üürilistest - selgus, et see oli kusagil Venemaa kinosaalis üles võetud udukoopia Da Vinci koodist. Ükskord nägin Almodavari filmi Volver avakaadreid, kus hispaania naised nühkisid hauaplaate, taustaks subtiitrid FBI ja CIA sepitsustest. Üks prantsuse film kandis automaattõlke tulemusel valminud subtiitreid - ehkki sõnad olid ingiskeelsed (umbes nagu me you bring give that this), jäi dialoogi mõte selgusetuks. Või et karbil lubatakse ingliskeelseid subtiitreid, aga on hiinakeelsed jne. jne. Kõige levinud on siiski kinnikiilumine. Vaatad filmi rõõmsalt ära kuni keskpaigani või viimase kolmandikuni ja siis hakkab pilt seisma jääma. Ühesõnaga, ainult kaks dollarit, aga jama kui palju.
PS1. Afganistaniga seotud lugusid võib päevikusse küll lisanduda, aga Kabuli-seiklused kohapeal jätkuvad oktoobri keskpaigast.
PS2. Üks lugeja küsis mõni aeg tagasi, kas uus sild üle Amudarja Kunduzi lähedal, on valmis. Vastus: nüüd liikluseks avatud.

Viimasel Kabuli päeval palun abikaasat võtta alla kobar meie terrassil kasvavalt viinamarjalt. Kaalume kobarat omavahel käes - otsustame, et kaal võiks olla paar kilo. On omamoodi armas tunne süüa enda kodu ukse ees kasvanud pisikesi magusaid marju.
Kui ma parajasti pead murran, mida koju kaasa pakkida, saan kõne EPLi ajakirjanikult Holgerilt. Tund hiljem on neli eksklusiivset külalist - eesti ajakirjanikku - ukse taga. Kui nad õue astuvad, on raske tõsiseks jääda: Kabulis kuulivesti ja kiivriga ringikõndiv ajakirjanik on ikka liig mis liig. Seep see on, kui sõite ei maksa kinni mitte väljaanded vaid sõjaväelased: nii on ka programm ja ringiliikumine sõjaväelaste poolt ette dikteeritud. Sellel põhjusel mu sõber Jean sõidab Laskhar Gah'sse vaid kohaliku lennuliiniga ja peatub võõrastemajas. Ühel korral juhtus ta kasutama briti sõjaväelaste lennuteeneid ja ning istus seetõttu nädal aega sõjaväebaasis, kus on võimatu normaalse (st erapooletu) ajakirjaniku kombel töötada.
Igatahes on ajakirjanikel suurepärased läbirääkimisoskused. Neil õnnestub veenda oma kuulikindlates maasturites istuvaid turvasid, et neid lubataks - ilma militaarvarustuseta - Chicken Streetile jalutama. Vastasel juhul ma keeldun giidiks kaasa minemast. Oleks tõesti ohtlik hoida end inimeste lähedusse, keda esitletakse potensiaalse sihtmärgina: kuulikindlates vestides ringi kõndivate VIPidena. Meie tutvusringkonnas on vaid üks inimene, keda olen kuulivestiga näinud - see on ameeriklaste konteinerlaagris elav sõjaväelise auastmega veterinaar.
Samal hommikul jalutasin Chicken Streetil, ostes mõned Nuristani provintsist pärit puitnõud. Seekordne käik tuleb teistsugune: üksi jalutades ei puutunud mind ükski kerjus ega tüütanud poisid oma suitseva - nö pahasid" vaime eemale peletava -pütikesega. Nüüd äratab meie kamp - midagi ei ole teha, kogenud silm tunneb "rohelised" kohe ära - sellist sorti kerjuste tähelepanu, kelle olemasolust ma Kabulis teadlikki ei olnud. Teeme mõningaid haake poodidesse - head hinda paraku sellise tempoga ei saa - ja kappame tänava kiirenevas tempos läbi. Olen päris rahul, kui luupainajalik jalutuskäik läbi saab ja maasturitesse tagasi vupsame.
PS. Ühel foto on eelmisest aastast, kus Jean parajasti hinna üle tingib; teisel on Nuristani paganlikud puukujud Kabuli muuseumis.