Kabuli päevik

Viimasel Kabuli päeval palun abikaasat võtta alla kobar meie terrassil kasvavalt viinamarjalt. Kaalume kobarat omavahel käes - otsustame, et kaal võiks olla paar kilo. On omamoodi armas tunne süüa enda kodu ukse ees kasvanud pisikesi magusaid marju.
Kui ma parajasti pead murran, mida koju kaasa pakkida, saan kõne EPLi ajakirjanikult Holgerilt. Tund hiljem on neli eksklusiivset külalist - eesti ajakirjanikku - ukse taga. Kui nad õue astuvad, on raske tõsiseks jääda: Kabulis kuulivesti ja kiivriga ringikõndiv ajakirjanik on ikka liig mis liig. Seep see on, kui sõite ei maksa kinni mitte väljaanded vaid sõjaväelased: nii on ka programm ja ringiliikumine sõjaväelaste poolt ette dikteeritud. Sellel põhjusel mu sõber Jean sõidab Laskhar Gah'sse vaid kohaliku lennuliiniga ja peatub võõrastemajas. Ühel korral juhtus ta kasutama briti sõjaväelaste lennuteeneid ja ning istus seetõttu nädal aega sõjaväebaasis, kus on võimatu normaalse (st erapooletu) ajakirjaniku kombel töötada.
Igatahes on ajakirjanikel suurepärased läbirääkimisoskused. Neil õnnestub veenda oma kuulikindlates maasturites istuvaid turvasid, et neid lubataks - ilma militaarvarustuseta - Chicken Streetile jalutama. Vastasel juhul ma keeldun giidiks kaasa minemast. Oleks tõesti ohtlik hoida end inimeste lähedusse, keda esitletakse potensiaalse sihtmärgina: kuulikindlates vestides ringi kõndivate VIPidena. Meie tutvusringkonnas on vaid üks inimene, keda olen kuulivestiga näinud - see on ameeriklaste konteinerlaagris elav sõjaväelise auastmega veterinaar.
Samal hommikul jalutasin Chicken Streetil, ostes mõned Nuristani provintsist pärit puitnõud. Seekordne käik tuleb teistsugune: üksi jalutades ei puutunud mind ükski kerjus ega tüütanud poisid oma suitseva - nö pahasid" vaime eemale peletava -pütikesega. Nüüd äratab meie kamp - midagi ei ole teha, kogenud silm tunneb "rohelised" kohe ära - sellist sorti kerjuste tähelepanu, kelle olemasolust ma Kabulis teadlikki ei olnud. Teeme mõningaid haake poodidesse - head hinda paraku sellise tempoga ei saa - ja kappame tänava kiirenevas tempos läbi. Olen päris rahul, kui luupainajalik jalutuskäik läbi saab ja maasturitesse tagasi vupsame.
PS. Ühel foto on eelmisest aastast, kus Jean parajasti hinna üle tingib; teisel on Nuristani paganlikud puukujud Kabuli muuseumis.