Kabuli päevik

Kui ma üldse Kabulis midagi kardan, siis on see haigeksjäämine. Mind on tabanud keskkõrvapõletik, blokeerunud süljenääre, päikesepiste, külmetus, kõhuvalu ja lagunev hammas. Üldiselt olen saanud hakkama - paar korda olen ostnud ravimeid saksa meditsiinikeskusest ja kord käisin diagnoosi küsimas sõjaväebaasis kreeka arstide juures.
Mõned päevad tagasi ründasid mind vappekülmahood. Päris kole oli olla. Kuhjasin peale kõik tekid ja toppisin lisaks pidzaamale otsa mitu kihti villaseid riideid, aga külmatunne ei taandunud. Võtsin rohtu, mis garanteeris higistamisseisundi üheks tunniks. Pärast seda algasid taas külmevärinad. Ja nii kaksteist tundi järjest.
Piinav seisund tuletas meelde karme tunde pärast sünnitust, mil mind kanderaamil tuuletõmbesesse koridori lükati ja unustati. Värisesin üle kere - Tartu sünnitusmaja kivine koridor ei olnud just kõige palavam paik jaanuarikuus, kui seljas on õhuke puuvillane öösärk. Püüdsin hammaste lõgisedes möödujatele sosistada, et mul on külm. Mõne tunni möödudes hakkas kellelgi must kahju ja tõi teki, aga palavikus piinlesin ma küll toona mitu päeva takkajärge.
Näib, et praegu on tervis paranemas. Kole nõrkusetunne, aga muidu kergem. Pakun ilmselt naljakat vaatepilti, kui villastes sokkides ja tunkedes (ostsin endale Eestis tööriiete poest kapitaalsed vateeritud püksid) arvuti taga kükitan, elektrisoojendi selja taga. Mis seal salata, välimus on Kabulis viimane asi, mille pärast ma muret tunnen. Peagi saab end õue päikese kätte kolida - päikese käes on päeval nimelt oma kümme kraadi soojem kui toas, selline leebe vananaistesuveilm.