teisipäev, oktoober 16, 2007
HIV-positiivsusest ja maksudest a la Afganistan
Seekordne Kabuli-sõit möödus nii hästi kui üldse on võimalik, magamata öö Dubai lennujaamas välja arvatud. Kabuli lennujaam üllatab jätkuvalt enneolematul tasemel: passikontrollist saime läbi otsekui muuseas, esimesena saabusid töötavale pagasilindile meie kohvrid ja autojuht Karim ootas truult parklas. Lennuväljal on meie lemmikuks mees, kelle ametiks näib olevat halu jalutamine. Suurel puuhalul on auk sisse tehtud ja nöör korralikult taha aetud. Mees lohistab halgu täiesti erilise moega, et siis otsustaval hetkel halg lennuki jala alla lükata või sealt välja urgitseda.
Oleme vaevalt väravast sisse astunud, kui perenaine tormab värske tee ja pählivaagnaga meid tervitama. Armas! Andres joob kiiresti tassikese enne kui tööle kihutab. Mina jään lahti pakkima lahti kohvreid ja plekk-kaste, milles meie varandus peidus. Asjad tuleb ära panna mitte vargahirmus, vaid Kabuli klimaatiliste tingimuste tõttu: maja sisemuses on kõik kaetud paksu kleepuva tolmukorraga. Nii et lisaks tuleb ära pesta ka põrandad. Kui olen pesuga ühele poole saanud, toob naabritüdruk kandikuga värselt valmistatud lõuna: kana kikerherneste kastmes, safraniga riisi ja värsket salatit. Ei tea küll Kabulis ühtki teist majaperemeest, kes oma välismaist üürilist niimoodi vastu võtaks.
Väsinud Andres saabub koju uudistega: eelmisel korral peedistati meid välismaalase registreerimise kaardiga. Seekord siis uued ideed: nimelt peame me taotlema tööloa ja selle eest maksma tagasiulatuvalt nii kaua kui oleme siin maal juba olnud. Hind on sama kõrge kui viisal – ca 500 krooni kuus. Tüüpiline Afganistani stiilis lahendus: mingitest muudest eraisiku-maksudest ma polegi siin kuulnud kui välismaalastele kehtestatud majamaks (üürituludest kümnendik) ja nüüd siis välismaalastele kehtestatud tööloa maks. Ja viimane uudis: viisa saamiseks on vajalik tõend, et ei ole HIV-positiivne.# posted by Õnne Pärl @ 4:13 PM 
