Kabuli päevik

Homme tuleb taas ette võtta pikk ja tüütu teekond Afganistani.
Ühelt poolt tunnen, et seekord sai liiga kauaks Eestisse jäädud. Liigagi harjus ära mugava ja pingevaba eluga.
Teisalt sai päris palju asju korda aetud: kokku lepitud näitused järgmise aasta lõpus Eesti Rahvusraamatukogus ja Narva muuseumis; loodetavasti otsustab näitusekomisjon positiivselt ka Eesti Rahva Muuseumi osas. Tänan kõiki lugejaid ideede eest: on, mille üle juurelda. Hetkel panin tööpealkirjaks Armastatud Afganistan (aga see ei tähenda, et kindlasti jääbki nii).
Ebaloomulikult palju aega kulus hambaarsti külastustele: mul lagunes nimelt Kabulis eelmisel korral hammas ära ja ootas kohtumist arstiga ligi neli kuud. Hambaarst nägi ravitsemisega kurja vaeva ja minul hakkas vaikselt hirm naha vahele pugema: Kabulis pole ju katkise hambaga kusagile minna ja hambaarsti juurde sõitu teisele maale ei maksa kinni ka kindlustus. Nüüd olen varustet eriti kavala ravimi ja plommiga. Lisaks on kohvris peidus ka spetsiaalne peeglike ja orgike (et valutama hakkamise korral vastavalt juhendile tegutseda). Loodan väga, et mul ei lähe neid riistu tarvis!
Seekord nautisin eriliselt sügist - hoolimata sellest, et aias valitses hullumeelne õunauputus. Korjasin seeni oma vanemate suvekodu lähedal Võhandu ääres. Ronisin Vooremaa kohal kõrguvatesse tornidesse. Luusisin ringi Emajõe äärsel. Sügis on imeline aastaaeg. Tajun nüüd seda hoopis teisiti - Kabulis jääb sügis vahele, värvilisi lehti ei tekigi.
Kohtumiseni Kabulis.