Kabuli päevik

Olles eemal, muutub Afganistan miraazhiks. Kummaline mõeldagi, et Kabulis on ootamas oma kodu, täis meile kuuluvaid esemeid. Huvitav on see, et kohapeal mõjuvad uudised plahvatustest ja enesetaputerroristidest teistmoodi kui Eestis. Pikemat aega eemal olles saabuvad kõhklused - et nagu ei tahakski tagasi minna. Samas olen tähele pannud, et paari Afganistani-päevaga on sealne rütm jälle veres ja enesekindlus tagasi.
Analoogselt eelmise aastaga aktiviseeruvad pommipanijad Kabulis just varasügisel. Sõber Jean kirjutab, kuidas rahumeelses pesapaigas Karte-e Parwanis lendab tema kontori läheduses õhku buss kolmekümne sõduriga. Aken puruneb, sharpellikild tungib otse töötuppa. Veel kaks päeva hiljemgi korjavad linnapuhastajad kokku inimliha tükke puude otsast...
Ma püüdsin juba eelmisel aastal tumedaid mütsatusi kuulates mõistatada, millal saabub piir. Kui lähedal on lähedal?
PS. Sõbrunesin Afganistanis Dobbsiga poolteist aastat tagasi (vt. päevik märts 2006), mil ta tuli esmakordselt afgaanidele kontrabassi mängima ja lugusid jutustama. Nüüd on saanud valmis tema teisest reisist Afganistani märtsis 2007 (kahjuks olin sel ajal puhkamas) väikesed videolõigud http://www.bachwithverse.org/Videos.html On liigutav pilt, kui Dobbs läheb tagasi muusikakooli, kaasas kingituseks korralikud muusikainstrumendid parimatele õpilastele.