neljapäev, oktoober 18, 2007
Kohanemine moslemimaailmaga
On üks nähtus, mille mehhanismist
ma aru ei saa. Kui asun Afganistanist eemal, muutun kaunikesti ükskõikseks. Mind ei kurvasta mõte, et ehk ei lähegi tagasi. Kaugel olles tundub kaunis väsitav meeles pidada sadat asja: kuidas õigesti käituda, riietuda, tervitada, ostelda jne.
Kui olen Kabulis tagasi, toimub ühe päevaga täielik metamorfoos. Tunne on umbes selline, et see ongi mu kodu. Ei mingit võõristust: ümberkohanemine ja kommetesse sisseelamine toimub tundide jooksul. Võib-olla need, kes mitme maa vahet sõeluvad, oskavad kommenteerida või tahavad oma kogemust jagada? Minu kogemus paraku ju ainult Afganistaniga piirdubki.
ma aru ei saa. Kui asun Afganistanist eemal, muutun kaunikesti ükskõikseks. Mind ei kurvasta mõte, et ehk ei lähegi tagasi. Kaugel olles tundub kaunis väsitav meeles pidada sadat asja: kuidas õigesti käituda, riietuda, tervitada, ostelda jne.Kui olen Kabulis tagasi, toimub ühe päevaga täielik metamorfoos. Tunne on umbes selline, et see ongi mu kodu. Ei mingit võõristust: ümberkohanemine ja kommetesse sisseelamine toimub tundide jooksul. Võib-olla need, kes mitme maa vahet sõeluvad, oskavad kommenteerida või tahavad oma kogemust jagada? Minu kogemus paraku ju ainult Afganistaniga piirdubki.
# posted by Õnne Pärl @ 7:07 AM 
Comments:
<< Home
see on nii minuga ka. imelik kojujõudmise tunne on, kui hakkan autoga jyväskyläle lähenema...ja kui siis vaajakoskist algab taas kiirtee, mis järve äärt mööda linna jõuab, ja kuokkala sild eemal tuledes särab, ja minu kodulinnaosa ja kodumaja ka...imelik ja kodune ja armas, ja tuttav tunne.
ma arvan, et see on vist seepärast, et me oleme pidanud kohanema, meil pole muud valikut olnud, kas olla ja kohaneda, vöi minna...ja see kodutunne on nagu omamoodi tänutunne selle koha suhtes, et mind on siin vastu võetud, omaks võetud...ja ma tean kogu süsteemi, tean, kuidas asjad käivad...see teeb olemise turvaliseks, ja see omakorda tekitab sellise mõnusa tunde...
Postita kommentaar
ma arvan, et see on vist seepärast, et me oleme pidanud kohanema, meil pole muud valikut olnud, kas olla ja kohaneda, vöi minna...ja see kodutunne on nagu omamoodi tänutunne selle koha suhtes, et mind on siin vastu võetud, omaks võetud...ja ma tean kogu süsteemi, tean, kuidas asjad käivad...see teeb olemise turvaliseks, ja see omakorda tekitab sellise mõnusa tunde...
<< Home
