Kabuli päevik

See küsimus tekib mul Paghmani jõe ääres. Kui Andres räägib meie plaanist piknikule minna, arvavad kohalikud, et jõe ääres on liiga külm. Tegelikult rõõmustab Paghman meid imeliselt sooja ja päiksepaistelise kliimaga. Lisaks pakuvad silmailu üksikud kollaseks värvunud lehtedega puud. Kabulis on puude langevad lehed omandanud määrdundpruuni ja porise varjundi, nähes välja umbes samasugused nagu märtsikuus. Ei mingit sügisetunnet.
Traditsioonilises piknikupaigas valitseb tühjus. Vaid mõned autopesijad küürivad tolmuseid masinaid ja üksikud igavlevad kebabimeistrid ootavad kliente.
Jalutame mööda jõge ülesvoolu – mina Andresega, meie sõber Jean ja Karim. Seekord on Karim kaasa võtnud oma vanima tütre Benasha, kes käib neljandas klassis. Vahel tunnen, et teeme Karimile liiga. Reede on ju ainus päev, mida ta saab veeta koos oma perega. Aga ta on alati puhkepäeval meiega välja tulema, et raha juurde teenida – viie lapsega peres, kus naine haiglane ja lisaks vähki põdev äi – pole ilmselt seda kunagi üleliia.
Liikudes ülesvoolu kohtame vaid lapsi eeslitega, kes mägedest hagu toomas on käinud. Istume pikalt soojadel kividel kokkukuivanud jõe ääres ja lobiseme Jeaniga tema eluolust Lashkaris sel ajal kui me puhkusel olime. Benasha unustab oma häbelikkuse, kisub kingad jalast, solberdab vees ja pritsib kelmikal ilmel oma isa. Pole ime; Karimi lastel ei ole palju võimalusi kodust välja saada.
Piknikuplatsil tagasi, võtame istet lavatsil puu all, kust pidevalt kollaseid vahtralehesarnaseid alla keerleb. Et kliente on vähe, on ka söögivalik piiratud. Kebabi ja jogurtit siiski saame, aga rohelist pakkuda ei ole. Isegi sool on otsas. Selgub, et Benasha on suur kebabi austaja. Karim ütleb muiates, et kui tüdrukul on isegi kakskümmend afgaani (ca 5 krooni), siis uurib ta, kas selle eest on võimalik osta kasvõi üksainuski kebabitükk. Nende pere kodus kebabi ei valmista, selgitab Karim.