teisipäev, oktoober 30, 2007
Mõtisklus afgaanide algharidusest
Andrese töökohas töötab koristajana Mohammad, Zaher, sõbralik ja meeldiv noormees. Tema tööülesanneteks on ruumide ja WC korrashoidmine, samuti töötajate pidev värske teega varustamine. (Kõrvalepõikena: koristaja leidmine oli peavalu. Kõik eelmised pidasid WC koristamist millekski väga tülgastavaks, au pihta käivaks. Kui esimene lääne ekspert saabus veterinaarialabori hoonesse tööle, saatis ta Euroopa Liidu komisjonile jubedast tualetist fotod ja nõudis kordategemiseks raha. Olen kuulnud ühest lääne naiseksperdist, kes lahkus töölt, sest ei suutnud välja kannatada põrandas oleva augu hügieenilisi tingimusi)
Ühel Andrese kolleegil tuli mõte aidata sümpaatset Mohammad Zaheri – keda Andrese kolleegid kutsuvad aw-e josh e dari keeles "keev vesi" – haridusega. Et siis saadaks ta projekti kulul inglise keele kursustele. Paraku tuli aga välja ootamatu takistus: noormehel puudub elementaarne kirjaoskus.
Vahel olen endamisi võrrelnud eesti ja afgaanide talupojaühiskondi. Minu meelest on suurim vahe hariduses – eesti talupojad olid juba 19. sajandi lõpul pea kõik kirjaoskajad. Minu vanaemal on haridust nelja klassi jagu Kihnu külakoolist, aga temaga on kõik maailma asjad saanud ära rääkida. Põhiline – kirja- ja lugemisoskus – on olemas ikkagi.
Afganistanis on kirjaoskamatud ca 70%. Kui sõita läbi riigi, siis kõige uuemad ehitised kaugetes kohtades on kahtlemata koolid. Või kui neid ei ole, siis suured telgid vihjavad, et siin toimub õppetöö.
Kõige erilisem külakool, mida näinud olen, asus keset Afganistani teel Bamianist Band-e Amiri järvede äärde. Looklevas jõekäärus olid pingid-toolid välja tõstetud – kõigi klasside jaoks ei jätkunud nähtavasti telke – ning õppetöö käis täie hooga. Palusin autojuhil peatada ning läksin üle purde kooli lähemalt uurima.
See oli sõbralik kohtumishetk, mil lapsed mind uudishimulikult tervitasid ning sümpaatsed õpetajad kohmetult omi väheseid õppevahendeid näitasid. Vähemalt tahvel oli igal klassil olemas. Pisikesed tüdrukud demonstreerisid uhkusega oma oskust arvutada ning poised lugesid tekstikatkendeid. Noor meesõpetaja tutvustas oma haritud abikaasat - armas häbelik naisõpetaja nägi pisut vanem kui kooli teismelised õpilased...
Aga eelkõige oli tunda rõõmu õppimisest. Karim on meile rääkinud, et Kabulis on klassid ülerahvastatud, oma viiskümmend last. Nii ei jõua õpetaja õieti kedagi küsitledagi. Siin oli igas klassis ehk tosin õpilast ja oli tunda isiklikku lähenemist; väike armas hesaaride maakool tuletas mulle oma olekuga meelde eesti algkoole.
Ühel Andrese kolleegil tuli mõte aidata sümpaatset Mohammad Zaheri – keda Andrese kolleegid kutsuvad aw-e josh e dari keeles "keev vesi" – haridusega. Et siis saadaks ta projekti kulul inglise keele kursustele. Paraku tuli aga välja ootamatu takistus: noormehel puudub elementaarne kirjaoskus.
Vahel olen endamisi võrrelnud eesti ja afgaanide talupojaühiskondi. Minu meelest on suurim vahe hariduses – eesti talupojad olid juba 19. sajandi lõpul pea kõik kirjaoskajad. Minu vanaemal on haridust nelja klassi jagu Kihnu külakoolist, aga temaga on kõik maailma asjad saanud ära rääkida. Põhiline – kirja- ja lugemisoskus – on olemas ikkagi.
Afganistanis on kirjaoskamatud ca 70%. Kui sõita läbi riigi, siis kõige uuemad ehitised kaugetes kohtades on kahtlemata koolid. Või kui neid ei ole, siis suured telgid vihjavad, et siin toimub õppetöö.
Kõige erilisem külakool, mida näinud olen, asus keset Afganistani teel Bamianist Band-e Amiri järvede äärde. Looklevas jõekäärus olid pingid-toolid välja tõstetud – kõigi klasside jaoks ei jätkunud nähtavasti telke – ning õppetöö käis täie hooga. Palusin autojuhil peatada ning läksin üle purde kooli lähemalt uurima.
See oli sõbralik kohtumishetk, mil lapsed mind uudishimulikult tervitasid ning sümpaatsed õpetajad kohmetult omi väheseid õppevahendeid näitasid. Vähemalt tahvel oli igal klassil olemas. Pisikesed tüdrukud demonstreerisid uhkusega oma oskust arvutada ning poised lugesid tekstikatkendeid. Noor meesõpetaja tutvustas oma haritud abikaasat - armas häbelik naisõpetaja nägi pisut vanem kui kooli teismelised õpilased...
Aga eelkõige oli tunda rõõmu õppimisest. Karim on meile rääkinud, et Kabulis on klassid ülerahvastatud, oma viiskümmend last. Nii ei jõua õpetaja õieti kedagi küsitledagi. Siin oli igas klassis ehk tosin õpilast ja oli tunda isiklikku lähenemist; väike armas hesaaride maakool tuletas mulle oma olekuga meelde eesti algkoole.