Kabuli päevik

Ei oleks võinud arvata, et ühel päeval istun sajakonna kilomeetri kaugusel kurikuulsatest Tora Bora (must tolm, pushtu k.) koobastest, rüübates teed madrassa päikselises raamatukogus ja arendades mulladega vestlust islamist, haridusest ja lastest.
Mul on olnud erakordselt tihe ja põnev aeg Jalalabadis siinse kontori juhi Ingeri dirigeeriva taktikepi all. Inger, kellest saab järgmisest aastast põhjamaade organisatsiooni Save the Children Sweden-Norway juht Afganistanis, ootab minult ei vähemat kui huviäratava materjali kokkupanekut, millega meelitada ligi uusi annetajaid. Ehkki organisatsioon keskendub teoorias laste õigustele, on praktikas koolid siiski see koht, kus saab teadmisi nende õigustest - lisaks Afganistani ametlikule kooliprogrammile, loomulikult - edasi anda. Niisiis on küla shurade (nõukogude) abistamine koolide loomisel väga oluline punkt organisatsiooni töös.
Nende väheste päevade jooksul saan aru, kui pinnapealselt olen tajunud olukordi: lugemine või vestlemine ei asenda kohalolekut. Alles nüüd, pärast ühe aasta jooksul tekkinud Tungi Hushk külas viibimist, mõistan paremini olukorda, millesse satuvad näiteks Pakistanist tagasipöörduvad afgaanid. Ainuüksi viimase aasta jooksul on tagasi pöördunud ligi 300 000 afgaani, kellest enamik jäänud Pakistani piiril lähedusse.
Ja mõtlen tahes-tahtmata ikkagi stereotüüpides: näiteks selgus, et siinsed rändhõimud - kutšid - on pigem paikseks jäämas, külasid ja koole loomas. Seni on nad haridusest eemale jäänud, aga nüüd on ainuüksi Lalma küla koolis viimase poole aastaga kasvanud õppurite arv kordades.
Nüüd olen õnnelikult Kabulis tagasi; hunnik fotosid arvutis ja märkmik tihedalt täis kriibitud - eks edaspidi täpsemalt.