reede, november 09, 2007
Jalutuskäik meloniga
Teeme hommikupoolikul väljasõidu meie lemmikaeda Gulbagh'i. Peatume korraks tee ääres, et kaasa osta puuvilja Karimi pojale ja tütrele, kes seekord end esiistmele kokku on pakkinud. Karim ostab lisaks üleküpsenud
välimusega meloni.Gulbagh on inimtühi nagu ikka hooajavälisel ajal. Kummaline on vaadata, kuidas piirkond silmnähtavalt linnastub: kui esimest korda siia üle aasta tagasi sattusime, olid ümberkaudsed mäenõlvad ohjeldamatult müüre täis ehitatud. Nüüd on pea kõigi müüride sisse kerkinud majad - täielik äärelinn.
Pargis endas valitseb vaikus: vaid üksikud noored afaanid ajavad jalpalli taga ning alleel kühveldavad külalapsed hiigelsuurtesse kottidesse mahalangenud lehti. Istume murule päikese kätte. Karim lõikab osavalt meloni lahti ning asetab igaühe ette mahlast nõrguva läbipaisvalt kumava tüki. Maitse on tõesti mesine. Jätame Karimi lastega omapead ja läheme kahekesi jalutuskäigule ümber pargi. On pilvitu soe, suisa suvine ilm. Vaid karjake rasvsabalambaid nosib koltunud rohtu. Jõudes pargi servale, istume maha niiisutuskanali äärde,
mis minu üllatuseks on pilgeni vett täis. Kaugel mäeharjal paistavad mingid sõjaväelised monstrumid-okastraadid ning kuuldub ka harvaid kärgatusi, aga muidu valitseb õnnis rahu.
Pole midagi petlikumat kui rahu. Mõtlen minu ja Andrese ühisele tuttavale, aseminister insener Jawadile, kes sai vigastada Baghlani pommiplahvatuses mõned päevad tagasi. Suhkuvabriku avamisel hukkus vähemalt poolsada inimest (sh viis parlamendisaadikut), peamiselt tähtsaid külalisi tervitama tulnud koolilapsed ja sai haavata veel üle poolesaja. Mäletan enda viimast jutuajamist Jawadiga Kunduzis päeval, kui sealsel turul oli lõhanud end enesetaputerrorist. Ta selgitas mulle pikalt, miks enesetaputerrorist ei ole õige moslem ja kindlasti mitte ka afgaan: õige afgaani sõdur ründab sõdureid, mitte lapsi. Ja et islam ei toeta selliseid tapatalge. Nüüd on siis poolsada koolilast ja ta isegi sellise vale-moslemi ohvrid.
# posted by Õnne Pärl @ 2:56 PM 
