Kabuli päevik

Eelmisel nädalal külastasin koolituskeskusi Kabulis ning töötasin läbi aruandeid-raporteid. Tõele au andes mahub vahepealsesse aega ka lõbustusi nagu jalutuskäik ümber Quargha, loeng nn Durandi liinist ameeriklaste Afganistani-uuringute instituudis või tänupüha pidu pakistani-hollandi segaperekonnas.
Kooliskäimise plahvatuslikkust kasvust annab ehk aimu Lalma kutchide (ehk siis rändhõimu) kogukonna kooli külastus. Inger räägib, et mõned kuud tagasi oli koolis 250 õpilast, nüüd on neid siis 600. Telke ei jätku, nii on plats täis ehitatud ajutisi varjualuseid. Me loendame paralleelklasse, kolmandat on tervelt kuus! Selles külas ei ole naisõpetajaid, mis võib saada takistuseks vanemate tütarlaste koolisaatmisele - puberteedist alates loetakse meesõpetaja ebasobivaks. Jalalabadi lähistel ei ole naisõpetajate leidmine probleem, aga Lalma on Pakistani piiri suunas neljakümne kilomeetri kaugusel; siia on haritud naiskooliõpetajate leidmine peavalu.
Nii Kabulis kui Jalalabadis käin SCSNi poolt kinnimakstud hariduskeskustes, kuhu meelitatakse õppima erinevas vanuses tänaval töötavaid lapsi-noori. Ajan pikemalt juttu meediagrupis osaleva Kaihaniga, kelle elukäik sobib hästi kirjeldamaks siinseid lugusid: elu Karatchis, Pakistanis, kus perepojad sorteerisid tänaval prügi, lootuses midagi müügiks või söögiks leida. Tagasipöördununa Afganistani äris isa maha teel kõik, mis võimalik. Jalabadis müüs Kaihan tänaval vett, kuni koolituskeskuse juhataja Muhibullah tema juurde astus ja juttu tegi, et on võimalus õppida ka siis, kui kooli pole üldse jalgagi saanud (Kaihani vanemad on kirjaoskamatud, samuti viiest vennast kaks). Nüüd näeb noormehe päevaplaan välja selline: kell seitse hommikul avab ta õmblustöökoja, kus ta on õpipoiss ja töötab kella üheni. Pärastlõuna veedab ta koolis ning kella viiest kaheksani taas töö õmblustöökojas. Aga missugune rõõm võimaluse eest saada osa teistsugusest elust, seda on raske kirjeldada.
Kõige keerulisem selliste laste puhul on läbirääkimised vanematega: sotsiaaltöötajad saavutavad tavaliselt kompromissi, et laps on pool päeva koolis ja pool töötab. Kolme aastaga võetakse läbi tavakooli kuus klassi, nii et ideaalis võib laps mingil hetkel tavaprogrammiga ühineda. Tegelikult läheb hiljem tavakooli noortest umbes pool; aga ülejäänud on vähemalt saanud algharidusegi.
Kabuli keskuses antakse mõningal määral ka kutsehariduskoolitust: kõigile joonistamine, poistele kunstlilledest pärgade-seadete valmistamine (väga pop pulmades-pidudel, lastel läheb äri hästi), tütarlastele õmblustunnid ja ilusalongis töötamise ettevalmistamise koolitus. Aga kõige enam vaimustust näis tekitavat hoopis võimlemistund: hämaras keldris lidusid rätikutes neiud ringiratast, kilgates vaimustustusest. Ning pingpongilaua taga vonkles katkematu saba mängida soovijatest.
(järgneb)