Kabuli päevik

Ma palun õpetajannat küsida, kas tütarlapsed teavad mõnd pushtu ütlust. Klassis - õigemini küll telgis - tõuseb käte mets. Üks tõsise moega tütarlaps saab loa ning kirjutab tahvlile käbedalt kõnekäänu: pojon gul napusar leikigi – üks õitsev lill ei tähenda veel kevadet. On õhtupoolik ja telgid on näis igas vanuses tütarlapsi; hommikupoolikul oli poiste kord.
Mina mõtlen paralleelile: üks lugemisoskusega inimene külas – ehkki hea, kui ta olemas on - ei tähenda suurt midagi. Aga kui neid on kümneid, sadu? Koolid, mida ma Jalalabadi ümbruses külastan, on tekkinud kogukonna soovil ja toel. Ehkki maailmapank on andnud Afganistani haridussüsteemile koolide rajamiseks tohutud summad, ei jõua riik igale poole koole ehitama.
Nii aitavad erinevad organisatsioonid tekitada äärealadele – kui küla shura nii otsustab ja abi palub - kõigepealt ühiskondlikud koolid. Kui shura on kinnitanud, et soovib omalt poolt osaleda, tuleb mängu näiteks Save the Children Sweden-Norway, kes aitab hankida (reeglina UNICEFilt) telgid ja matid põrandale, annab igale lapsele koolikoti koos vihikute ja raamatutega ning maksab õpetajate koolituse-palgad kinni.
Küla shura võtab omalt poolt kohustuse, et pöördub haridusministeeriumi poole, et kool saaks oma hoone ning riikliku kooli staatuse, garanteerib õpetajate turvalisuse, osaleb omalt poolt kas finantsiliselt - uskuge mind, paarsada külas kokku kogutud dollarit on äärealadel suur pingutus – või annab kooli tarbeks maad.
SCS-N toel elluaidatud koolid järgivad riiklikku õppekava, st hiljem ei ole probleeme ametlikule haridussüsteemile üleminekuga. Ehkki organisatsioonile meeldiks toetada ka edasijõudnud lapsi, on praegu võetud suund siiski sellele, et teotatakse 1-6 klasse: et võimalikult paljud saaksid siiski algaharidusegi. Kõik SCS-N koolid järgivad lapsesõbralikku poliitikat: nii koolilapsed, õpetajad kui ka külavanemad on saanud selgitust laste õiguste osas. Lapsi julgustatakse osalema ja oma arvamust avaldama (aga sellest kunagi täpsemalt).
On raske uskuda, et aasta tagasi oli Tangi Hushki küla (kuiv koht mägede vahel, pushtu k.), asemel tühi plats. Küla on tekkinud aasta jooksul Pakistanist tagasipöördnute pingutusel. Siinne shura koosneb hakkajatest meestest: koolitelkide kõrvale ehitavad külamehed juba müüri koolihoone - mida veel ei ole - tarbeks. Valmis on ka tualetid. Ehkki elamistingimused selles kuivas orus on kõike muud kui kadestamisväärsed, on näha kõikjal pingutust: uued majad, istutatud puud, rajatud kaevud ja mänguplats lastele. Shura on nii teokas, et Ingeril on neile eriline palve: rääkida ühe teise küla shura liikmetega, kellel on küll soov oma kooli järele, aga ei saa kuidagi alustatud.
(järgneb)