Kabuli päevik

Afgaanid vaatavad meid, hellikuid, muidugi pika iroonilise pilguga, kui õhtuti juba tubade kütmisega alustame. Päeval võib olla ikka mõnus nagu Eesti keskmine suveilm. Õhtupoolikul aga päike enam meie maja peale ei paista. Toad muutuvad rõskeks ja jahedaks. Vähemalt mulle tundub ca 15 kraadi toas juba vastikult kontipugev.
Seekord läksime uut teed: ostsime taas plekk-ahjud kohalikelt meistritelt, aga puudega kütmiseks. Siin müüakse kaht tüüpi puitu: archa (mänd) on kiirelt põlev, hästi pehme, peaaegu pude, ning baluch (tamm) on aeglaselt põlev ja raskelt süttiv.
Andrese palvel läheb seekord Karim ja ostab meile - rõhuvas osas tammepuitu - poolteist harvari. Üks harvar on 80 sehri ja üks sehr on umbes 7 kg. Antud raskused kehtivad Kabulis, mujal on teised kaalud. Meie arvestuslikult kahe kuu – jääme Kabulisse seekord kuni detsembri keskpaigani - küttepuud maksavad koos kohaletoomisega 110 dollarit.
Karim kärutab puud auto pealt õuele ja vaatab, kuidas ma neid korralikult riita asun laduma. Talle ei mahu pähe, et naisterahvas sellist tööd teeb. Tegelikult suisa naudin tuttavat tegevust ja puhast puidulõhna. Vastavalt meie peremehe soovile laon imelühikeseks lõhutud puud maja kõrval asuvasse puhkeala seina äärde riita. Seina kaunistavad peremehele kingitud Marco Polo hirve ja teiste Afganistanis elavate sõraliste uhked jahitrofeed, mis tõstan enne eemale. Nüüd oleme kütnud ahju igal õhtul. On mõningad raskused põlemasaamisel, aga kui lõpuks käima läheb, saabub tuppa tõesti mõnus soojus.
Lõppu uudis, et ei ole kordagi pidanud generaatorit käivitama. Tegelikult on Kabulis elektriga kehvasti nagu ikka, aga peremees sõlmis üle tee asuva võõrastemajaga kokkuleppe ning nüüd on enamuse ajast elekter majas. Eestis võib olla raskusi sellise uudise hindamisega. Nende jaoks aga, kelle generaator tegi õudset kurdistavat müra – rääkimata kütuse ostmisest, sissevalamisest, korrapärasest õli vahetamisest ning puhastamisest -, see on imepärane areng!