Kabuli päevik

Minu noore sõbratari elu Kabulis on kulgenud tõusvas joones hullult. Tüdruk läheb välja oma afgaanist poiss-sõbra afgaanidest sõpradega, joob alkoholi ja flirdib. Poiss-sõber teatab külmalt, et selline käitumine on andestamatu, lugu on läbi ja viskab ta välja. Laura kaotab ära oma kolmapäevase lennupileti. Ta maabub ühes Kabuli kalleimas hotellis, segaduses ja kohkunud. Raha jätkub kolmeks ööks. Tüdruk raiskab varanduse kõnedele isaga, anudes uut lennupiletite komplekti. Ma väga loodan, et ta homme lahkub.
Hädas klammerdub Laura minu külge, kostitades mind hüsteeriliste kõnedega. Ehkki teooris olen otsustanud mitte asjasse sekkuda, ei suuda ma praktikas kõrvalt vaadata, kuidas olukord järjest enam käest läheb. Käin tüdrukut kord päevas hotellis vaatamas: viin ta välja või toon ta meile koju sööma. Pean tutvustavaid loenguid afgaanide arusaamadest. Selgitan tõsiasja, et kui lääne mõistes ei ole noorte kokkukolimises midagi erilist, siin tütarlapsed noormeestega enne abiellumist ei semmi. Tema käitumine kvalifitseerub afgaanide mõistes hoora käitumiseks.
Laural pole kerge aru saada maailmast, mis talle avaneb: tema sinisilmsus Afganistani suhtes on uskumatu. Tütarlapsele, kes elas isaga Afganistanid kuid, ei tehtud selgeks kõige lihtsamaid tõsiasjugi. Näiteks seda, et nabapluusis ei saa siin ringi kõndida...
Kaugel sellest, et pidada Laurat tema inglinäost hoolimata inglikeseks, olen kohutavalt vihane tema isa peale. Ma tahaksin talle mehiselt vastu lõugu anda, tõesti. Afganistanis elanud mehel peaks olema ju veidigi arusaamist selle ühiskonna tavadest. Kuidas annab üks isa oma kirjaliku loa selleks, et tema alaealine, äsja seitseteist saanud tütar omapead Afganistani (armu)elu tõsiasju avastama tuleks - niivõrd vastutustundetu käitumine on täiesti üle mõistuse.
PS. Täna, reede hommikul kell kuus saabub Lauralt sõnum, et ta on lennujaamas, tagasiteel Prantsusmaale.