Kabuli päevik

Kell on kahekümne pärast kaheksa - hommikune tipptund - kui käib kõrvulukustav kõmakas. Terve linn kaigub, aknaklaasid klirisevad. Tume järelkaja tekitab halbu aimdusi. Esimese hooga helistan abikaasale, kes juba kontorisse jõudnud. Ka Darulamani teel - ligi kümme kilomeetrit eemal - on kõmakas hästi kuulda olnud.
Järgneb kuulujuttude staadium: Andese kollegi ööbimispaigas purunes ukseklaas, räägitakse erinevatest kohtadest, tehakse oletusi surmasaanute kohta. Tund hiljem ilmuvad esimesed uudised: rünnati ikkagi sõjaväekonvoid. Surm mängib trips-traps-trulli: sõdurid pääsesid, aga kaks kõrvalseisjat-afgaani sai surma.