Kabuli päevik

Eile saabus tõeline kergendushetk, kui mu tööandja Save the Children Sweden-Norway kiitis heaks minu poolt väljapakutud trükise idee. Parajasti on Kabulis ka organisatsiooni rootslastest juhatuse liikmed; nemadki andsid mu 14 näidisleheküljele oma positiivse hinnangu.
Lapanud läbi senised materjalid, jõudsin järeldusele, et nende stiil sobiks ehk matusebüroole või ametlikuks raportiks. Lugema ei kutsunud ei üliigav kujundus ega formaalne keelekasutus, kohutavatest fotodest rääkimata. Miks peab küll lastele pühendunud organisatsioon kasutama fotosid, kus kangestunud poosides lapsed seisavad tõsiste nägudega reas mingil ametlikul üritusel? Eriti jube oli trükis pealkirjaga Childmarriage! (ehk siis selline hüüatus nagu "Abielu lapsega!"), mille kaanepidiks oli afgaanist kujundaja disaininud tütarlapse, kes oli otsekui välja astunud kitshimaigusest arvutimängust ning sisu pärines vastukaaluks otsekui lasteõiguste hartast.
Niisiis võtsin julguse kokku ja ütlesingi meie esimesel arutuluskoosolekul, et minu kui ajakirjaniku vaatepunktist on trükised raskesti loetavad ja mitteatraktiivsed. Kuulajad õnneks ei solvunud, vaid palusid mul välja pakkuda omalt poolt midagi, mis oleks nii pilkupüüdev kui ka huvitav.
Pärast näidislehekülgede heakskiitmist on siis otsus, et minu töö tulemusel valmib jaanuari lõpuks 20-leheküljeline broshüür, kus igal leheküljel on suur atraktiivne foto koos lühilooga ning lisaks väike fotoga väike lisalugu, mis annab mingi lisanüansi. Ehk siis lood konkeetsetest inimestest ja paikadest.
Ps. Fotod on tehtud sikhide koolis Jalabadis ning afgaani nomaadide kutchide külas Lalmas.