Kabuli päevik

Kui viimasel hetkel pererahvaga hüvasti jätame, tulevad minul küll pisarad silmi. Anname oma maja võtmed üle. Musitame perenaisega. Peremees suudleb mind otsaette ja kaisutab Andrest - esimest korda, sest ta on alati väljapeetult viisakas meiega olnud.
Ühelt pooolt olime pererahvale heaks stabiilseks rahaallikaks. Usun, et olime head üürnikud - pidusid me ei korraldanud, maksime viksilt, elasime omaette, asju hoidsime hoole ja armastusega. Teisalt - ehkki kumbki pere hoidis oma eluga omaette - saime ühisel pinnal hästi läbi. Vahel juhtus mõni kultuurilisest taustast johtuv arusaamatus, näiteks pererahva uus teenijanna püüdis minult õues suisa jõuga harja käest rebida. No kes seda enne näinud, et välismaine naisterahvas oma ukseesist pühib. Ja need haletsevad pilgud, kui käsitsi pestud pesu õue riputasin - meil ei olnud pesumasinat, sest elektrit oli algul ikka väga harva. Igatahes õnnestus selgeks teha, et tõesti tunnen end halvasti, kui meie majapidamises teenija askeldab; jäetigi meid rahule.
Viimasel hetkel müüsime maha enamiku oma asjadest; ainult voodi jäi alles. Kaks plekk-kirstu, ühes riided ja teises tekid, lükkasime Andrese kollegide maja hoiuruumi. Andresel on järgmisel aastal tööd Kabulis kaheks kuuks, ilmselt märtsis-aprillis. Hetkel ei ole kindel, kas lähen kaasa: kas leiame hea pesapaiga ja kas mul on aega oma Afganistani-raamatu kõrvalt.
Kabuli lennujaam oli veelgi enam korda ja mugavamaks tehtud, täitsa imelugu kohe. Ja Kabuli lend oli otsast otsani välismaalasi täis, kes sõitsid koju jõuludeks. Dubais kadus aga pind jalge alt: ära seisnud kaks ja pool tundi check-in sabas (maabume sellisesse jumalatest unustatud paika nagu Dubai lennumaama teine terminal) selgitati meile, et nüüdsest enam lennujaam meie kohvreid esimesse terminali ei vii (Kamair ei kuulu lennufirmade liitu). Ainult siis, kui oleme maksnud 50 dollarit. Me olime muidugi rõõmuga nõus maksma - aga ei sobivat, oleksime pidanud selle raha maksma juba Kabulis. Uus kord kehtivat juba kaks kuud - ainult et lennufirma ei kõssanudki sellest. Ainus võimalus olevat minna läbi passikontrolli, võtta kohver, üürida takso ja sõita esimesse terminali.
Noh, enamus sabas seisjatest on ameeriklased, nemad võisid tõesti nii teha, Meie nagu vähesed afgaanidki vajasime ju viisat. Niisiis üritame viisat taotleda: harva olen tundnud end nii mõnitatuna. Esmalt saadetakse meid kuu peale - järgmise lennuni on kuus tundi, vaja olevat kümme. Siis selgub, et on vaja silmapilti jne.jne. Olukord letis on närviline, saba on pikk ja liikumatu. Ühel hetkel ütlen Andresele, et minu meelest ei jää mitte me ainult oma kohvritest ilma vaid ka lennukist maha. Teise terminali viib buss nimelt ainult siis, kui on kogunenud bussitäis rahvast, kedagi ei huvita su lennuaeg - umbes kord kahe tunni takka. Lööme käega, tshekime end pagasita sisse ja jõuame viperusteta Eestisse. Kurdame oma lugu KLMile. Eks näe, kas nad suudavad meid pagasi osas aidata või on see juba tagasi Kabulisse viidud.
PS. Pildid pärinevad eelmisest aastast, sel aastal õiget talve ei jõudnudki ära oodata.