neljapäev, detsember 13, 2007

 

Teateid tegelikkusest Afganistanist: okupatsioonivägede massimõrv

Meie sõber Jean tuleb külla ja räägib viimaseid uudiseid Laskharist. Kuidas Laskhari haiglas lamab praegu läbilõigatud kõriga pagar Abdul Manaan, kes õnnekombel ellu jäänud välissõdurite rünnakus Toube külas. Tema (ja teiste külaelanike) jutustatud lugu on verdtarretav: kuidas 18.novembri öösel kell kaks maabusid helikoperiga välissõdurid segi afgaani sõduritega, murdsid sisse majadesse ja lõikasid kõri läbi või tulistasid surnuks 18 külaelanikku. Kui Abdul ja tema vennas üritasid selgitada, et pagaritena pole neil mingit pistmist taliibidega, polnud sest mingit kasu.
Mõned päevad tagasi hõisati kogu maailma meedias suur uudist, et Musa Qala linnakesest on taliibid välja aetud. Ja mis siis? Musa Qala tagsivõtmine on läänlastele sümboolne akt; afgaanide jaoks tähendab see ainult segaduse jätkumist. Rajoon ise (tegelikult terve Lõuna-Afganistan) on ju taliibide valduses - see, et välismaised sõdurid aeg-ajalt asustatud punkte käivad pommitamas, et too küll sõpru juurde afgaanide seas. Nagu ikka, teatasid võõrväed, et Musa Qalas tsiviilkaotusi polnud. Aga kui Jeani reporterid inimestega rääkimas käisid, selgus, et kümned on maetud pommitamise tulemusel rusude alla.
Üks afgaan ütles reporterile: "Me vihkame välismaalasi, taliibidega oli vähemalt rahulik." Ja teine: "Selline süütute inimeste tapmine lihtsalt sunnib meid taliibidega ühinema, valitsus meid ei kaitse niikuinii." Muidugi on ei kaitse: need vennad, kes istuvad pukis lõunas, on väljas ainult omakasu peal. On avalik saladus, et kõik vähegi väärtuslikud ametipostid - vähemalt lõunas - on ostetud.
PS. Sellel loole ilmus kuri kommentaar, milles mind süüdistatakse "naised turu peal rääkisid"-tüüpi kuulujuttude levitamises. Paar sõna selgituseks. Antud lugu on kirjutatud toetudes Institute for War and Peace Reporting raportitele - vt. Links. Igaüks võib rapoteid ise inglise keeles lugeda. Selle asutuse tegevust rahastab Brittide PRT (ehk siis Provincial Reconstrucion Team) ja sõber Jean on juhuslikult selle asutuse Afganistani juht, veetes enamiku aega koos oma pushtudest reporteritega Lashkaris kohapeal. Reporterid, kes rääkisid haiglas Abduliga, on IWPR ajakirjanikud Matiullah Minapal and Aziz Ahmad Tassal.

Comments:
tüüpiline õnne pärli ila.

minus sõber tuleb mulle külla ja räägib mulle oi-kui-kohutava loo ja siis ma riputan selle kohe üles ja panen pealkirjaks "okupatsioonivägede massimõrv".

kuigi tegelikult ei tea ma massimõrvast mitte midagi peale selle, mida rääkis mingi suvaline afgaan ühele minu sõbrale haiglas (kellel puudus võimalus selle afgaanis infot kontrollida) ega ka seda, kas see afgaan oli pagar või siiski taliib (või mõlemat) jne jne

ühesõnaga - ühe inimese poolt vahendatud suusõnaline info ühe teise inimese suusõnalisest infost (mõlemad kontrollimata).
lihtsas ja selges eesti keeles on sellise asja nimi kuulujutt.

täpselt nagu pealkirja näol on tegemist tavapärase hüsteerilise kriiskamisega.

ning selel kõige juures tituleerin ma ennast "vabakutseliseks ajakirjanikuks".
mis on samuti täielik jama, sest vabakutseline ajakirjanik pole mitte see, kes ennast selleks nimetab, vaid isik, kes vabakutselise ajakirjanikuna töötab.
mida viimase all mõista, on läänes suhteliselt selgesti paika pandud. suvaline koduperenaine kabulis vabakutseliseks ajakirjanikuks ei liigitu.
sorry.
 
Õnne, ära lase ennast sellistest kommentaaridest häirida. Mul on küll huvitav su blogi lugeda, su sissekanded on ikka palju rohkem informatiivsed kui Eesti ajakirjandusväljaannetes ilmuvad jutud.
 
Ma ütleks küll Õnne kaitseks, et
1. Õnnel on ajakirjandusharidus ja seega täielik voli ennast vabakutselikuks ajakirjanikuks nimetada,
2. hoolimata sellest, mis seisukohad Õnnel endal on, jääb ta alati tasakaalukaks ja on nõus ka teist vaatenurka vähemalt arvesse võtma. Mida selle esimese kommentaatori kohta küll öelda ei saa.
3. Õnnel on julgust oma seisukohti oma nime all väljendada. Ka see on väärtus.
 
ma ei saa aru, mis mõtet on inimesi kritiseerida??!!! kas see esimene kommenteerija siis oskab ise paremini rääkida, mis toimub Afganistanis??? ma loen huviga neid jutte siin ja usun, et see on tõsi. Afganistanlastest tuttavadki räägivad selliseid lugusid Afganistanist. nii et esimene kommenteerija ise uskugu, mida ta tahab!!!! kui pole ise kohapeal olnud ega eriti midagi ei tea Afganistanist, siis pole mõtet kritiseerida teisi!!!
Lood on tõesti huvitavad ja neid tasub lugeda, et teada saada, mis toimub meist kaugemal. jaksu nende lugude avaldamisel :P sinu päeviku tihe külaline :)
 
tere Õnne,
ma ei oska kommenteerida antud olukorda, kuid mäletan meie jutuajamist ca 6 kuud tagasi Kabulis olles, kus sa kirjutasid sarnase loo, ilma kontrollimata. Tookord oli tegemist meelevaldse üldistamisega, kus liitlasväed on põhiline ohuallikas ja surmade põhjus. Kahjuks oli allikate kvaliteet küsitav ja paljud tsiteeritud allikad võtsid ISAF-i faktide tõestamise järel oma seisukohad tagasi. Paarisajane tapatalg taandus ca kümneni. Sealjuures ellimineeriti ca 130 taliibi. Ma ei taha üldistada, kuid tahan tuua balantseeritust sellesse olukorda
 
...pealegi olen su blogi pidev lugeja juba ammu ja väidan, et olustikku, kultuuri ja loodust peegeldavad artiklid on huvitavad. See mis sõjatandril toimub, jõuab sinuni vaid vahendajate kaudu, mis on katkise telefoni efekti tõttu reaalsusest oluliselt erinev. Seega heasoovijana soovitan püsida objektiivsuse mõttes teistel teemadel.
(Muuseas, ISAF kaardistab mistahes pommiplahvatusest kuni rünnakuteni kõik kukkunud ja haavatud erilise hoolega, mistõttu olen veendunud nende statistika paikapidavuses oluliselt rohkem kui (anna andeks) suvaline Abdulla naabermajast.
 
Õnne ei kirjutanud ka seekord muust kui sellest, millest ta kogu aeg pädevalt ja huvitavalt kirjutanud on: olustikust. Nii nagu Afganistani olustiku juurde käib see, et võõrväed ja kõik sõjaväega seotud välismaalased elavad läbipääsmatus turvamullis ilma igasuguse kokkupuuteta kohaliku tegelikkusega, nii käib selle tegelikkuse juurde ka see, et tuttav toob teateid sõjapiirkonnast, ja need teated, võibolla liialdatult, võibolla mitte, räägivad sõjaväelaste vägivallategudest tsiviilelanike vastu. SEE ongi kohalik olustik, see on see info, millega kohalikud kokku puutuvad, millesse nad usuvad: jutud sellest, kuidas külakest ründavad sõjaväelased pagaril kõri läbi lõikavad.
Õnne pole kunagi tahtnud kirjutada sõjast ja poliitikast. Ja tegelikult ta ei kirjutagi. Ta kirjutab ainult sellest ühest: mis tunne on elada Afganistanis. No more, no less. See on see, mida me siit blogist otsime ja leiame.
Ja selles mõttes pole üldse oluline, kas hukkunute arv oli kontrollitud ja täpne: oluline on see, mis infot inimesed saavad, mida nad usuvad, mis TUNDUB neile usutav. See määrab ära, mis õhustikus nad seal elavad.
Aitäh, Õnne, et ka sellest kirjutasid. Seda oli oluline teada. Nagu oli ka oluline teada, KUI vastumeelne ja ärritav on sellise info avaldamine mõningatele ringkondadele.
 
Viimasele kommentaarile veel lisanduseks, et see, mida kohalikud räägivad, on tõde. Nagu ka see, mida keegi oma kindls usus räägib (ehk igaühel on oma tõde). Lisaks sellele, et see on olustikukirjeldus, annavad lood ja suhtumised (kohalike poolt) võrdlemisi palju aimu kohalike suhtumisest ja eesmärkidest. Väga hea, et artikli lõppu oli lisatud ka info allikas, sest igasugusesse infosse tuleks suhtuda reservatsiooniga ja teades, kust see tulnud on, niimoodi ka suhtuda. Tõde on suhteline.
 
Postita kommentaar



<< Home

This page is powered by Blogger. Isn't yours?