Kabuli päevik

Eile õhtul loen rünnakust Serenale, Kabuli ainsale lukshotellile, mis oma meeletute seinte ja turvameeste karjaga on alati meenutanud kindlust. Serena ei ole koht, kus meie tuttavad elaks. Et hinnad algavad 275 dollarist ööpäevas, on see paslik ülirikastele organisatsioonidele ja riigipeadele. Küll aga käiakse seal nautlemas. Oleme mõnedki buffelauad endile preemiaks lubanud ja ülipeenelt disainitud siseaeda imetlenud. Jean rääkis, kuidas ta viimase ramadani ajal terveks reedeseks päevaks Serenasse end hellitama (massaaz, spordisaal jne.) läks. Ta püüdis kontoris afgaanidest kaastööliste silme all vältida päeval söömist-joomist. Päikseloojangul auto peale istudes aga tundis, et hakkas oma hõrgutisi täis kõhuga januse autojuhi ees piinlik.
Mõni aeg tagasi teatas Taliban, et võtab Kabuli sihikule. Arvasin toona, et asutakse ründama just hotelle ja restorane, sest pärast mitmeid rünnakuid hakkaksid välisorganisatsioonid töötajaid tagasi kutsuma. See liin on ju tegelikult kaunis kergelt haavatav.
Meie kodu lähedal oli teine kallis hotell - Safi Landmark -, mille alumistel korrustel on pasasaazi tüüpi ostukeskus. Ehkki kohvikus pakuti imehead puuviljakokteili, ei meeldinud mulle seal käia. Iga kord kujutasin ette, kuidas see pagana 7-korruseline kaardimajake kokku kukub, kui mingi seltskond lõhkeainetega alumisse korrusesse sisse sõidab. Need paar kalashnikoviga tegelast väljas tänaval mind küll ei pannud end turvaliselt tundma.