Kabuli päevik

Broshüür, mille koostasin Afganistanis tegutsevale lastekaitseorganisatsioonile, on lõpuks läbi häda jõudnud trükikotta Peshawar'is, Pakistanis. Nagu ikka, on kogu asjaajamise kulg ja tempo võrratult erinev kogemusest Eestis. Ehkki Ingeril, organisatsiooni juhil, on nüüd taga juba tuline kiire - trükist vajatakse teisel aprillil - mööduvad nädalad mulle hämaraksjäävas molutamises.
Paar päeva tagasi üllatab trükikoja juht meid uute kavanditega. Nimelt töötavat ta juba ammu Save the Childrenile ja ta teadvat täpselt, missugune on selle organisatsiooni nõuded trükisele. Ehkki oleme kinnitanud trükikoja juhile, et saadetud failid tuleb kibekiiresti käiku anda, on asunud tegelane omal käel trükist "sobivaks" ümber kujundama, näiteks logosid igale poole toppima. Lisaks teatab mees, et tütarlapsega kaanepilt ei vasta soolise võrdõiguslikkuse printsiibile ning saadab minu fotodele toetudes neli uut kujundusvarianti - poiste piltidega.
Ei oska nutta ega naerda. Eestis oleks ju mõeldamatu, et trükikoda asuks kliendi faile omal algatusel "korda tegema". Jättes kõrvale fakti, et tasakaaluks esikaane tütarlapse pildile sai tagakaanele poiss (Afganistanis on raske saada fotole suuremaid poisse-tüdrukuid koos, sest nad ei tegutse tavaliselt ühises avalikus ruumis), olen keeletu ka üleolevalt armulikust toonist, millega trükikoja juhataja mu noomida võtab.
Inger saadab pakistanlasele resoluutse kirja, kästes olemasolevad failid otsekohe trükki anda, aga mul on jälle mõtlemisainet.