Kabuli päevik

Lobiseme abikaasaga, kes jõudis paar päeva tagasi Afganistani, Skype'i vahendusel viimastest uudistest. Sel ajal kui mina kirjutan Tartus läbi meie endiseid seiklusi, on tema Kabulis osaline juba uutes. Räägime tuttavatest: Andres on kohanud endist kolleegi Stephenit, kelle esimesed Afganistani mälestused seostuvad ajaga, mil ta 17-aastase hipina Nepaali poole sõitis. Kord Shar-e Naw pargist mööda jalutades arvas Stephen mäletavat, kuidas ta ööd selles pargis magas.
Abikaasa on võtnud platsi Park Palace hotellis, mis on sadakond meetrit meie eelmisest elukohast. Seal on ta juba kohanud New Yorgi juuti Joni, kellega mina tutvusin Dubai lennujaamas konutades. Jonile mõeldes tuleb kohe meelde lugu, kuidas ta sügaval Talebani ajal Heratis töötades uhke üürimaja helikindlas keldrisaalis vidosid vaatas ja valju muusikat kuulas.
Ja juba jõudsid mehed külastada meie majaperemeest, kapten Attayee'd: Jon nimelt jääb Kabulisse pikemaks ajaks ning on huvitet meie endise elupaiga üürimisest. Kapten kurtis karmi talve. Aias olevat külm kõik lilled aiad ära võtnud; see olevat täiesti lage.
Ma kuulan Andrese juttu ja mõtlen varakevadiselt päikselisele ajale Afganistanis. Siin see on, mida kartsin: olen kade! Ainus lohutus, et tal tuleb seal veel mõnigi kuu töötada, nii et järgmisel korral loodame koos minna. Võimalik, et minagi jätkan Afganistanis tööga. Broshüür Save the Children'ile on Pakistani trükikotta minekuks valmis; senine tagasiside on olnud ülimalt positiivne.